INIMESED, KES ISEENESE ÄRA KAOTASID.
Üks inimene otsis inimest. Ta otsis niisugust inimest, kes oleks kui tema ise, niisama õnnelik kui tema ise ja otse niisama õnnetu; kes mõtleks kui tema ise ja tunneks kui tema ise, aga kellel ka veel see oleks, mis temal ei olnud, ega ka mille nime ta ei teadnud, aga mis kusagil pidi olema: esimeses kevadelilles, merekohinas, maru hääles metsa pääl — niisugust otsis tema.
Niisugust ta otsis. Ja siis leidis ta tema koguni kogemata. Leidis iseenese kogemata üles, siis kui põsed punasid, kui sõna huulte pääl värises ja sinnasamasse ära kustus — kogemata leidis, nagu välk kogemata pilvedest heidab. Sääl oli kõik see, mis tema oli otsinud, aga ka see, mis temal ei olnud, vaid mis pidi olema esimeses kevadelilles, merekohinas ja maru hääles metsa pääl — kõik selle leidis ta.
„Anna andeks, kallim, ma olin iseenese ära kaotanud ja sinus jälle üles leidnud — anna andeks — ma armastan sind!“
90
