„Anna andeks, kallim, ma olen iseenese ära kaotanud ja sinus jälle üles leidnud — anna andeks — ma armastan sind, aga — mina ei või!“
See inimene nüüd, kes iseenese oli ära kaotanud, läks, kurtis ja elas, elas ja kurtis; kurtis kuni elas…
Teine inimene otsis inimest, otsis inimest, kes nõnda õnnetu oleks kui tema, nõnda õnnelik kui tema, nõnda mõtleks ja tunneks kui tema. Kes kõik see oleks, mis tema ise on, aga kellel ka see oleks, mis temal ei ole, aga mis peaks leiduma esimeses kevadelilles heinamaal, välgus, mis kaljupankasid purustab, ja metsa armsas, armsas kohinas…
Ja tema leidis niisuguse.
Ja see teine leidis tema.
„Anna andeks, mina olin iseenese ära kaotanud ja olen ta sinus üles leidnud; anna andeks, ma armastan sind!“
„Anna andeks, ma kaotasin enese ja leidsin enese — ja mina armastan sind ja võin sind armastada!“
Aga ka needki inimesed, kes võisid ja tahtsid teineteist armastada, ei leidnud ennast iial enam, enese mina. Nad andsid üksteisele küll kõik tagasi, mis kumbki kaotanud, ka selle, mis oli olnud metsakohinas ja esimeses kevadelilles, mis kummalgi enesel ei olnud, aga kõik kahekordselt, segatult, enese endaga koos. Endine ei olnud neist kumbki enam, endine vaba, üksik ise. Endine mina, seda enne otsimist olevat, ei olnud kumbki enam. See oli igavesti kadunud.
91
