Tema enese pärast tema vastu tema poolt.
Sina kallis omakasu!
Oleks tema inimene, õnnetu kurat! Kui hää oleks olla. Siis oleks tema rahvuslik kurat:
Täna ühega sedapidi, |
Aga tema ei ole inimene. Tema on kurat. Taeva tähtedest maa sügavusteni on temale kõik tuttav, teda ei meelita miski…
Teda kõik põlgavad, teda kõik avalikult neavad, salaja austavad, sellepärast teab ta kõik.
Ja teda ei meelita miski…
Maailm on ometi igav olemine. Kas ta igapäev vananeb või igapäev nooreneb, selle üle murrab ta pääd, aga ei saa seda kätte.
Vaim, missugune vägev jõud! Ja siiski kui nõrgukene — puuh! Kõigi valitseja ja ometi — kõigest valitsetav! Hm! Kõigest. Ole kõige sulane — lase kõigil enese pääle mõjuda. Näe, müüri küljest lubi ära läinud — jälle muudatus! Ja viimati muutud ise ka — ptüi! Ei tahaks tunnistada, parata ei ole. Kellega kokku puutud, selle järele muutud. Ja mis nad sinust kõik ju teinud. Sa ei ole õieti enam kellegi kurat. Käid mööda teatrisid, kirikuid, haigemajasid — inimeste pääd on tühjad, südamed külmad, säält sa ei püüa midagi. Igavust ainult.
Kõikteadja…
Inimesed niisugust olemist ei salli. Inimesed tahavad petetud olla ja pärast pettust õndsaks saada, see on kurja teha ja pärast
94
