Egiptuse sfinksist ei saa kurat aru. Mis need inimesed õieti temaga tahtnud. Kas jõud pidi ülem printsiip olema või armastus. Aga — loll kurat! — kas armastus ei ole mitte jõud ja jõud mitte armastus?
Noh, kes teab, mis nad otsisid, narrilased. Ühte nad otsisid, aga üks oli udune, siis sai temast mittemidagiline kaks. Ei kumbki, ei lõvi, ei inimene.
Ja siis sündis jälle kentaur!
Aga kurat, kehva, ei ole kellegi kentaur!
Mis nad tahtsid: inimese pääga hobune, kannel käes, kihutab — kas sõjahobune?
Ah need kabjad!
Peegasuse kabjad, kentauri kabjad, sõjaratsu kabjad.
Ühed kabjad kõik!
Ja kurat lööb kokku oma kapju, varbad ei saa sooja.
Tuisk!
Ah mis: meie aja kurat on kõdunenud mehikene, mis temasugune tuiskab. Sääl ta tuisk on — kuratlik ajumöll!
Õrr!
Ah, mis? Meie aja kurat on lahja mehikene, hää, kui teda ennastki elada lastakse.
Mis nemad tahtsid kandlese kentauriga, need kavalad vanad? Mõni naljahammas viskas vilkspildi kunstiks — eks kunst ole vaba. Kuidas tema kihutab, noh ükskõik kuhu! Minupärast lahinguvalmiks…
Va kõle-külm ettevaatus vaatab mõnikord nõnda kaua ette, et — ettevaatuse vibu ots teist müksab —
praks!
96
