100
ja see Pohlig tõesti siin on, siis näitab see jällegi, et üks salawägi olemas on, mis kurjategijat wastupidamata kuriteo paigale tagasi tõmbab. Sellest räägib Dostojewski oma kuulsas jutustuses „Kuritegu ja karistus“ — olete wahest lugenud? — ja mina ise olen seda oma praktikas mõnel korral tähele pannud.“
Põnewusega pöördusiwad kõikide silmad ukse poole, kui Langbergi sell ja kaks õpipoissi sisse astusiwad. Kõik kolm ilmutasiwad põrutust, kui nad wana peremeest werise pääga maas lamamas nägiwad, kuid kõige raskemalt mõjus see waade silmanähtawalt noore Pohligi erkude pääle. Ta läks näost walgeks kui lubjatud sein, tema laiali aetud silmad oliwad hirmu täis, tema hambad lõgisesiwad kuuldawalt. Kõik päältwaatajad paniwad seda tähele ja wahetasiwad pilkusid.
Birjusin laotas woodi alt leitud ninarätiku Hugo ees wälja ja küsis järsult: „Kas seda tunnete?“
Hugo ei teinud häält ega näinudgi wist rätikut; üksisilmi, kui kiwinenult wahtis ta surnu pääle.
„Tee suu lahti, poiss!“ põrutas Kroy.
Tema wali hääl äratas Hugod tarretusest. Ta heitis pilgu rätiku pääle ja põrkas weremärkisid nähes kohkunult tagasi.
„On need Teie nimetähed?“ küsis Birjusin pehmemal toonil.
„See on minu ninarätik,“ kogeldas Hugo kui unest ärgates.
„Kust see weri siia pääle on tulnud?“
„Seda ma ei tea. Ma mäletan, et ma eila ühe ninarätiku ära kaotasin.“
„Kas sa teda mitte siin kambris ära ei kaotanud?“ küsis Kroy rõhuga.
„Ma pole herra Langbergi elukorteris kordagi käinud ja näen seda kambrit esimest korda.“
„Wõtke oma saapad jalast!“ käskis Birjusin.
Hugo täitis käsku sõna lausumata. Ta oli oma erkude põrutusest toibunud ja nüüd jälle tasane ja weidi nukker nagu ikka. Birjusin wõrdles saabaste taldasid oma
