99
wili heites seda jälge mõõtis, puutus temale woodi alla wisatud narts silma. Asja ligemalt silmitsedes leidis ta, et see weretäppidega kaetud ninarätik oli, mille nurgas märktindiga kirjutatud nimetähed „H. P.“ paistsiwad.
„See leidus on kulda wäärt!“ hüüdis pristawi abiline rõõmsas ärewuses.
„Mis sääl on?“ küsis Birjusin pääd pöörates.
„Mõrtsukas on oma nimekaardi maha jätnud — waadake!“
Kambris tõusis kihin ja kahin. Kõik juuresolijad pistsiwad tähtsat leidust silmitsedes pääd kokku, kõik märkasiwad, et uurimise teel esimene suur samm astutud oli.
„Kes see H. P. wõiks olla?“ pomises Birjusin mõteldes.
„Tuletage kõige päält meelde, kas mitte Langbergi teenijate hulgas kedagi P. nimelist ei ole,“ ütles Kroy.
„Nende hulgas on üks Pohlig — tuntud rättsepa poeg, aga tema ristinime ma ei tea… Kuule, wanake,“ hõikas ta Leenad, „kas oled kuulnud, kuda Langbergi wanemat õpipoissi hüütakse? Tead, seda ilusat, mustade silmadega noortmeest?“
„Oi, miks ma seda ei tea?“ kostis Leena iseäraliku pehmusega. „See on hästi kena, mahe poiss, sile ja libe kui luts, muudkui pisut tossike.“
„Aga mis tema ristinimi on?“
„Uugu.“
„Hugo Pohlig!“ hüüdis raekohtu liige rõõmsa ehmatusega. „See passib ju kui kaas katla pääle. Eks ma ütelnud, et kurjategija Langbergi enese lähikonnast peab olema? Ainult poisike wõis ka nii ettewaatamata olla, et oma nimega märgitud ninarätiku kuriteo paigale maha jättis. Laske aga poiss sedamaid kinni wõtta!“
„Ma nägin siia tulles Langbergi teenijaid poe ees seiswat,“ tähendas pristawi abiline.
„Oli see… Pohlig nende hulgas?“
„Jah.“
„Hm, see on imelik… Tooge nad kõik sisse!“
Kui pristawi abiline uksest wälja oli läinud, ütles raekohtu liige linnaarstile: „Kui Molander mitte ei eksi
