112
laiali. Kui paruninna temale neiu Stewardi hiilgawaid omadusi kiitma hakkas, wastas ta peaaegu selsamal toonil kui isa tohtrile: „Jäta mind selle halbi tüdrukuga rahule!“
Täna hommikul oli Benno parajasti wälja minemas, kui õde Elise temalt küsis: „Kas oled oma elupeastjat weel näinud?“
„Nägin teda weel korra ja sest saab mulle küllalt,“ wastas Benno järsult.
„Mis sul tema wastu on?“ imestas Elise. „Mina näeksin teda meie juures hää meelega.“
„Sina?“
„Jah, mina… See ameriklane ei ole igapäewane inimene ja sa tead, et mina kõike armastan, mis haruldane on.“
„Mis haruldast asja sa selle inimese küljes leiad? Ta ütles ju ise, et ta lihtlabane eestlane on.“
„Just see meeldis mulle. Tal polnud sugugi waja seda ütelda, aga ta ütles siisgi. Oleksiwad kõik eestlased nii julged, kindlad ja mõnusad inimesed — meie hakkaksime neid wiimaks auustama.“
„Sa räägid kui õige naesterahwas, kellel politikast aimu pole,“ nurises Benno mehelise tõsidusega. „Need inimesed tõstawad oma ninad muidugi juba kõrgele. Meie ei tohi neid liig julgeks ja kindlaks minna lasta — see oleks ju meie eneste langemine. «Oderint, dum metuant», ütles üks Roma keiser. See tähendab umbes: siunaku nad meid tagaselja nii palju kui tahawad, kui nad meid aga kardawad.“
„Sa olid enne wabameelsem,“ tähendas Elise.
„Teistes asjades küll, aga meie Balti-Saksa ajalooline seisupaik käib ka minul üle kõige. Tahetakse seda kõigutada, siis olen ma kõige poolt, mis meid peasta wõib. Meie peame selle maa politiliseks selgrooks ja hariduse haputaignaks jääma.“
„See on ilus, et sul nii kindlad mõtted on,“ kiitis Elise silmi maha lüües. „Politik ei ole minu asi… Ma arwan aga, et meil rahwuse kõrwal ka weel lähemaid kasusid kaitsta on. Ma kuulsin, kuda papa eila paaril
