Lehekülg:Kollid Bornhöhe 1903.djvu/111

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

111

„Jah, küsi!“ naeris Birjusin. „Tallinna politseil on ka oma saladused… Noh, kuda lugu seisab?“

Jostson jutustas, mis ta Rettigi poes oli kuulnud, juurde lisades: „Sina pead Stern-Himmelshauseni silmas, minu meelest ei taha jälle see Rettig kaduda. Tema on sellile ütelnud, et ta Rapla poole maale sõidab, mina aga nägin eila hommikul oma silmaga, kuda ta Lagedil raudtee-wagunisse astus ja Peterburi poole reisis.“

„Soo, soo,“ pomises Birjusin. „Wäärtpaberite wahetamine ei ole muidugi mitte Timmi suguse poisikese asi. Wahest saame Peterburi salapolitsei poolt warsti häid uudiseid, kui paberite nimekiri sinna telegrahweeritud on. Seda lähen nüüd kohe toimetama, ja siis — Timmi kannule!“

„Kui ta aga weel siin linnas on,“ muretses Jostson. „Ja kui sul õnnestab teda kätte saada, siis oleks hää, kui Rettig sellest esiotsa midagi ei kuuleks.“

„Ära ole ninatark — jäta ikka mulle ka midagi mõtelda,“ noomis Birjusin sõbralikult. „Kas tuled kaasa?“

„Mul on wäike asi toimetada, aga kõige hiljemalt paari tunni pärast olen jälle hotellis.“

„Hoia aga, et sa ära ei putka — mõtle, et ise ka ikka weel kahtluse all seisad.“

„Kuhu ma Tallinna esimese politsisti käest peasen?“ naeratas Jostson.


8.

Parun Stern-Himmelshausen lamas teist päewa haigelt woodis. Proua oli kodutohtri järele saatnud ja wiimane ka sedamaid ilmunud; kui ta aga haige olekut uurima hakkas, peletas parun ta mõrudate sõnadega: „Jätke mind rahule!“ — kambrist wälja.

„Wäike erkude wiga,“ kostis doktor Milde paruninna mureliku küsimise pääle. „Haigel on rahu waja — muud midagi.“

Ka Benno tegi emale muret. Noorherra muidu nii libe keel oli nüüd kare ja torkaw, nägu tõsine, mõtted