120
„Jah. Mitte ainult inimesed ja loomad ei sure, waid ka tundmused. Iseäranis on hale waadata, kuda kauaaegne sõprus sureb. See noorherra ei näita siin wist enam nägu… ärge aga minu tühja mõtte pärast ehmatage.“
„Ma ei ehmata mitte,“ kostis Helene rahuliselt, „ma panen ainult Teie, kui meesterahwa kohta imeks, et Teil nii teraw pilk on. Ka mina nägin neid suremise märkisid.“
„Kas Teil siis kahju polegi?“
„Kahju?“ ütles Helene wenitades ja mõtlewalt. „Ma usun küll, et mul kahju saab olema, kuid praegu pole mul mahti selle pääle mõelda… Parun oli lõbusa seltsilise eeskuju, ikka elaw, wiisakas ja waimurikas. Ma ei pidanud teda mitte üleliiga targaks, aga kui ta meile nüüd selja pöörab, siis näitab ta sellega, et tal wäga palju mõistust on. Ta peab enese ja oma wanemate auusat nime kaitsma… Aga Teie — kas Teie siis mitte ei häbene… kurjategija perekonnaga tutwust pidada?“
„Keda peaksin mina häbenema? Mind ei tunne ju siin linnas keegi ja nahk on mul kaunis paksuks loodud. Kõige päält aga ei usu ma, et Teie wennal süüd on — weel rohkem: ma arwan teadwat, et ta ilmasüüta on.“
„Teie teate seda!“ hüüdis Helene ja hakkas, ilma et ta ise seda oleks märganud, Jostsoni käewarrest kõwasti kinni.
Ameriklane sundis ennast külmawerelisele wastusele: „Waadake, preili Helene, teadmine wõib isiklik ja üleüldine olla. Minu teadmine on esiotsa isiklik. Kui ma seda teiste ees tõendada ei wõi, siis aitab see meid wähe. Kohus nimetaks minu teadmist lihtsalt — arwamiseks ja arwamiste pääle ei tohi õiglane kohus oma otsust rajada… Siisgi ärge uskuge mitte, et ma Teie troostiks tühje sõnu teen, Teid ainult julgustada tahan. Mul on siht silma ees, mis meid waremalt wõi hiljemalt ometi walgusele peab wiima. Rohkem ei wõi ma seekord ilmutada.“
Helene liigärewus oli noorepõlwe sõbra rahustawate sõnade juures pisarateks sulanud. Nüüd kuiwatas ta silmi
