121
ja ütles pehmelt: „Ma ei küsigi rohkem. Ma usun pimedalt, et Teie meile walgust toote, sest Teie ei tagane iialgi ette wõetud asjast. Teie olete niisama hää, hakkaja ja — kangekaelne kui ennegi.“
„Minu kangekaelsus oligi see, mis meie sõprust rikkus,“ tähendas Jostson mures.
„Säältsamast wõib ka jälle parandus tulla,“ wastas Helene maha waadates.
Teised tuliwad tagasi ja Jostson hakkas minekut tegema.
„Kui õieti mäletan, siis pidite Teie täna ära reisima,“ tuletas Pohlig meelde.
„Ootamata juhtumine sunnib mind weel mõneks päewaks siia jääma,“ seletas Jostson. „Muu seas pean ju ka waatama, mis onu pärandusest saab.“
„Muidugi… Meile on Teie onu paraku wäga halwa päranduse järele jätnud. Mis teha? Õnnega et maksa waielda… Eks ole aga kuldne inimene, see meie noor parun? Tema ei tunne uhkust ega wahet waese ja rikka wahel. Wõtke, noormees, temast eesmärku ja katsuge tutwust alal hoida — wahest wõib tema ka Teid elus aidata.“
„Küllap katsun,“ tõotas Jostson.
Ta soowis kõigile hääd päewa ja läks.
9.
Suurte linnade politsei ei eksi peaaegu iialgi teadmises, missugustest kohtadest Martin Timmi sarnaseid isikuid kadumise korral kõige päält otsida tuleb. Need kohad on joomakoopad ja need tuhat korda maa põhja wannutud ja siisgi sallitud lõbupaigad, kus naesterahwas kõik kaotab, mis teda naesterahwaks teeb, ja küpsew mehesugu oma hinge wiimsest nooruse õilmetolmust puhastab, et ennast elule ette roojastada. Rikkumata noored mehed ja wilunud kurjategijad puutuwad siin igal õhtul ligemalt kokku, kui mujal iganes. Nagu Birjusini saadikud teatasiwad, oli Timm kõik need armsad kohad, millede arwu järele meie linn mitte wäike ei ole, kahe öö ja päewa jooksul läbi käinud, paaril kohal sajarublaseid wahetanud ja
