123
„Ma pesen küll ise, aga särk pole minu tehtud.“
Isa Timm lõi ägedalt käega: „Ei maksa jännata, wanamoor. Kelle muu see särginaru ikka wõib olla? On poiss jälle midagi ära teinud, siis wõtku oma naha pääle. Meie temalt ometi krossi ei saa ja muidu ei taha ma tühja tüli näha.“
„See on mõistlik jutt,“ kiitis pristaw. „Kas tead, kus poeg üleminewal ööl oli?“
„Kust mina seda tean? Ega ma temale wahiks juurde pandud ole.“
Wana Timm rääkis puhast tõtt. Ta polnud oma pojale iialgi wahiks olnud, ei ka mitte tema warasemate sammude üle walwanud.
„Kus ta ikka mujal kui kodu oli?“ tähendas ema murelikult.
„Millal ta koju tuli?“
„Kes teda teab? Ta tuleb ja läheb, kuda süda soowib… Eila hommikul oli ta küll kodu, kuid sest saadik on ta kadunud kui tina tuhka.“
Asjata otsisiwad Birjusin ja tema mehed wõtit, mis Langbergi õuewärawa wõtmega kudagi wiisi ühte oleks läinud. Kui otsimine widewiku ajal lõpetatud oli, wõttis Birjusin kahtlase särgi ja katekismuse kaasa ja jättis kaks tumedat, nõnda ütelda kujuta, nägemata ja kuulmata isikut, nagu neid hääl politseil ikka käepärast peab olema, maja lähikonda walwama, et kohe teada saada, kui Martin Timm koju peaks tulema. Ise läks ta politseiwalitsusesse, kus hoolsal wõrdlemisel ilmsiks tuli, et Langbergi kambrist leitud lehetükk sõnade ja kärisemise koha poolest Timmi katekismuses olewa lehepoolega karwa päält kokku sündis. Raamat ja leht lisati tekkiwa akti juurde.
Waheajal oli ka telegrahw Tallinna ja Peterburi wahel nobedasti töötanud ja päälinna salapolitsei poolt tähtsa sõnumi toonud, et keegi isand, kes wälimiste märkide poolest küll kaupmees Rettig wõis olla, mitmes pangas nimeta wäärtpaberid ära wahetanud, millede numbrid Langbergi nimekirjaga ühte läksiwad. Niisama kuuldi, et Rettig Peterburi nahakauplejate juures wanu wõlgasid ära tasunud ja wärsket kaupa rohkel mõõdul ostnud.
