122
igal pool raha pööraselt raisanud. Sest lõbupaigast, kus teda kõige hiljemalt oli nähtud, oli ta hooplewate sõnadega: „Teie narukaelad arwate, et mul rohkem raha polegi?“ — ära läinud ja sest saadik oliwad tema jäljed kadunud.
Birjusin ise juhatas Timmi wanemate elukorteri läbiotsimist. Isa ja ema ei awaldanud politsei ilmumisel suurt walu ega ehmatust — näitas, kui ei tuldaks neid sarnase asjaga mitte esimest korda tülitama. Birjusin ei seletanud neile otsekohe läbiotsimise otstarbet ja nende südametunnistus pidi seekord wist koormamata olema, sest nad waatasiwad tuima osawõtmatusega päält, kuda kambris ja kuuris kõik kraamid läbi puistati. Otsijate saak ei olnud suur ja Birjusin üksi laskis midagi kui salarõõmu märgata, kui ta lauasahtlist saksakeelse katekismuse wälja tõmbas, mille teisest lehest pool puudus.
„Kelle raamat see on?“ küsis pristaw Timmi wanematelt.
„Wõi meie neid raamatuid tunneme — see on poja asi, tema on koolitatud,“ wastas isa Timm, kes wäikses wabrikus kojamehena teenis.
„See on saksakeelne katekismus — kas teie pojal niisugust on?“ päris Birjusin edasi.
„Ei wist ole. Tema müüs kõik oma raamatud ära, nii pea kui koolist wälja peasis.“
„Ta pidi ju sügisel leeri minema ja lubas peremehe käest raamatuid wõtta,“ tuletas ema meelde.
„Missuguse peremehe käest?“ küsis Birjusin.
„Mitu tal siis neid õige on? Eks Te tea, et ta nahakaupleja Rettigi juures teenib.“
Kastist, kus Martin oma pesu hoidis — tema pesu oli wanemate omast palju peenem —, leiti särk, mille käikseotsad kuiwanud werega määritud oliwad. Seda nähes wahetasiwad wanad Timmid kahtlase pilgu ja isa pööras näo pahaselt ära.
„On see teie poja särk?“ küsis Birjusin.
„Ei mina tea,“ kostis ema kähku.
„Ära lora tühja,“ noomis Birjusin wiisakust unustades. „Ega sa ometi pesunaest ei pea.“
