133
ära peidetud wäärtpaberid leiti, millede numbrid Langbergi nimekirjas seisiwad. Walker ütles paberid Rettigi käest saanud olewat, kuna Timm temale täiesti wõõras olla. Neid wiimseid, üksteisele otsekoheselt wastu käiwaid tunnistusi ei muutnud endised sõbrad kuni lõpuni.
Tumedaks punktiks selle kohtuasja uurimisel jäiwad Langbergi kirjas nimetatud parun Stern-Himmelshauseni wekslid. Tallinnas elawa Stern-Himmelshauseni wõlauskujatest tõendasiwad paar meest, et nad paruni wekslid Langbergile ära müünud, aga wekslid jäiwad kadunuks. Timm tunnistas, et ta neid polla näinud ja korratud läbiotsimine Langbergi elutoas ei toonud neist mingit jälge nähtawale — kui mitte wahest hunnikuke ahju suust leitud paberituhka see jälg ei olnud. Oli wanamees õhtul enne surma — wahest pääle põrutawat kokkupõrkamist paruniga — wekslid ära põletanud? Seda wõis ainult Langberg ise teada, aga see puhkas juba hauas.
„Ta ütles selsamal õhtul, et ta uueks inimeseks saanud,“ pomises Jostson, kui Birjusin temale asjast jutustas.
Enne uurimise lõppu kaotas Walker wangihoones mõistuse. Timm ja Rettig, kes oma süüd wiimse silmapilguni salgas, mõisteti mõlemad kõigi õiguste kaotamisega kümneks aastaks Siberisse sunnitööle. Nende kaugemast saatusest pole enam midagi kuuldud.
10.
Neli päewa oli Hugo Pohlig ilmasüüta wangis olnud. Kui ta siis terwelt, aga hauku wajunud paledega ja kustunud silmadega, kui haigewoodist tõusnult omaste keskele tagasi jõudis, oli üleüldine liigutus suur ja Hugo nõrkes kallistuste koorma all peaaegu ära. Isegi wana Pohlig walas rõõmupisaraid. Kõigist wigadest hoolimata oli ta ikka hää pereisa olnud, kes oma lapsi hellasti armastas ja nende poolt auustust leidis.
„Waadake, lapsed,“ ütles ta õpetawalt, kui igapäewane rahu jalale seatud oli: „waadake, kui kasulik suurte ja wägewate sõprus on ja püüdke nendega ikka ühendusesse jääda. Ma ei usu küll mitte, et meie Saksa kohtud ilmasüüta inimest hukka mõista wõiksiwad, kuid siisgi oleks Hugo wahest weel kaua pidanud kurja kahtlust ja wiletsat
