134
wangipõlwe kannatama, poleks mitte meie armas noor parun asja enese kätte wõtnud. Tuhat tänu temale kaugelt, sest ise ei tule ta meie tänu wist nii pea otsima.“
„Seda arwan mina ka,“ tähendas Helene mõistatuslise karmusega.
„Missugusest parunist teie räägite?“ küsis Hugo.
„Mitu meil neid siis õige on?“ naeratas isa Pohlig weidi kahetsewalt.
„Kui teie noore parun Stern-Himmelshauseni pääle mõtlete, siis ei saa mina aru, mis temal minu õnnetusega tegemist on,“ ütles Hugo imestades.
„Tule Jumal appi — tema’p see ju oli, kes sind wangist peastis!“ hüüdis meister.
„Kes? Parun Benno?“
„No muidugi.“
Hugo raputas tõsiselt pääd: „Sellest pole mina midagi kuulnud, küll aga ütles mulle pristaw Birjusin, kui mind wangist lahti lasti, mina pidada herra Jostsoni tänama, et terwe nahaga peasnud olen, sest tema üksi olla minu eest kõik teinud, mis ülepää wõimalik oli.“
Nüüd oli imestamise kord meister Pohligi käes.
„Jostson?“ hüüdis ta uskumatalt. „Mis hääd temasugune wõis teha?… Tõsi küll, ta ütles enese mäekaewanduse omaniku olewat, aga kes tohib kõiki neid Amerika juttusid uskuda? Ta ei näidanud ka, kui wiimati siin käis, meie õnnetusest palju hooliwat.“
„Ta ütles, meie pidada wõitlema,“ tuletas Helene meelde, „aga seda ei pannud wist keegi tähele.“
„Mina panin seda wäga hästi tähele,“ õiendas meister. „aga see oli minu meelest kaunis lapselik nõuu — mis sa wõitled palja käega?… ütle tõtt, Hugo, kas sind keegi adwokat wangikojas taga otsimas ei käinud?“
„Ma pole sääl ühegi adwokadi nägu näinud.“
„Hm! Imelik. Arusaamata…“ pomises meister.
Benno ja Jostsoni wiimsest külaskäigust oli juba umbes nädal mööda läinud, ilma et kumbgi neist Pohligite juures nägu oleks näidanud. Kõige selle aja oli Helene tõsine, peaaegu nukker, ja isegi Hugo tagasitulek ei sünnitanud ses olekus kestwat muudatust. Luise ilmutas
