18
2.
Uulitsale astudes pühkis Jostson käega üle laia otsaesise, nagu tahaks ta säält kiuslikku kärbest ära peletada. Alamat tõugu inimene! — see oli esimene terwitus, mis temale kaua igatsetud kodumaa „paremate“ asemikkude suust kui piitsahoop wastu silmi laksus. Ja seda ütlesiwad, seda uskusiwad kindlasti inimesed, kes oma kaasrahwa kehalist ja waimlist jõudu igapäew oma silmaga näha ja wõrrelda wõisiwad, inimesed, kelle seniaegsed teod wististi mitte ei tunnistanud, et jumalik säde nende eneste päädes iseseiswalt süttis.
„Aga mis mul nende narrikeste arwamisega tegemist?“ pahandas Jostson iseenese üle. „Mina, waba Amerika kodanik, kus wähemasti walgete rahwuste wahesid ei tunta, lasen ennast selle maalapikese rahwuslisest tülist, sellest tormikesest weeklaasis äritada! Mis on mul sellega tegemist? Mõtelgu siinsed sakslased, mis tahawad, püüdku siinsed eestlased oma auu tõsta, kuda wõiwad — minul on see ükspuhas. Ma olen siit kõige juurtega wälja kistud, minu pärispaik on teine. Isegi see wanamoodi linn, mu sündimise ja kaswamise paik, on mulle täiesti wõõraks saanud.“
Jostson eksis, nagu nii mitmed eksiwad, keda saatus kodust kaugele, päält näha paremasse paika pillutanud. Mida kaugemale ta Tallinna uulitsatel kõndis, mida rohkem wanast tuntud paiku temale silma puutus, seda enam märkas ta, et see linn temale mitte wõõras ei olnud. Sel ajal, aastal 188*, oli linn weel weidi wanemat, algupäralisemat nägu kui praegu, paljusid uusi ehitusi ja ümberehitusi ei olnud weel olemas, uulitsaelu oli wagasem ja ühetasasem. Kõik kandis weel wanast päritud Saksa hariduse ja ladusa, mureta kodanikuelu pitserit, kuigi Toompää ähwardawal kaljukingul juba mees talitas, kelle mõtte- ja teguwiis wana asjaseisu sõpradele alaliseks kolliks oli.
Mõttes kõndis Jostson uulitsast uulitsasse. Ta silmitses wanu koolimajasid, kus ta oma esimese hariduse tublidelt Saksa kooliõpetajatelt oli saanud, käis Harjuwärawa mäel, kust ta linna ümbruse luulelist pilti nii sagedasti oli imetsenud, sammus säält alla alewisse ja
