19
waatles kaua, ilma sisse astumata, seda wäikest, kängu wajunud majakest, kus tema häll oli seisnud. Ja ikka selgemalt tundis ta, kuda tema hing tuhandete juurtega nende paikade külge kaswanud oli, ja ikka selgemalt märkas ta ka, et selle „maalapikese“ ajaloo wägiwaldsetes pööretes, tema rahwaste saatuses ja leppimata wastolus midagi põrutawat, kurbmängu-sarnast oli, mis ka teda, kaugemal seisjat, mitte puutumata ei jätnud…
Jostson hüüdis woorimehe ja sõitis linna sisse tagasi. W. uulitsal peatas ta wanamoodi maja ees, milles, nagu sildist näha, Johann Langbergi rauapood pesitses. Põigiti üle uulitsa paistis Karl Rettig’i nahapood, mida Jostson kolmeteistkümne aasta eest weel ei mäletanud näinud olewat. Linnas oliwad mõlemate kaupluste pidajad oma iseäralduste poolest laialt tuntud — Langberg kui kõige suurem kitsipung, Rettig kui kirgline lõbukütt ja meeleäraheitline priiskaja. Langberg oli wana rauk, elas üksikult ega pidanud ühegi inimesega ei sõprust, ei läbikäimist. Rettig oli noor õitsew mees, kõikide sõber ja kõigi lõbuseltside liige. Langberg oli oma kaupluse kolmekümne aasta eest peaaegu ilma kopikata asutanud ja ühtepuhku suurendanud, nõnda et teda nüüd päratu rikkaks, tingimata usalduse wääriliseks ärimeheks peeti, ehk ta küll ise ennast saatuse wõõrakslapseks tegi ja oma eluwiisis enam kõiki muud kui rikka mehe ladusust ilmutas. Rettig oli alles paari aasta eest isalt saadud rahaga kauplema hakanud, aga juba tõrkusiwad „kõige paremad sõbrad“ temale laenu andmast, juba heljusiwad tundjate silmas pankroti warjud kena nahakaupluse üle.
Et Langbergi pood pühapäewa pärast kinni oli, astus Jostson majaõue madalast jalgwärawast sisse, kõndis teadja inimese kindlal sammul räpakast, haisewast õuest läbi ja seisatas ainsa ukse ees, mis õue poolt maja sisse wiis. Ta katsus linki — uks oli lukus.
„Wanamees ei ole oma umbusaldusest midagi kaotanud,“ mõtles Jostson.
Ta koputas jämeda kepipääga ukse pihta, aga mitu korda pidi ta weel õige tublisti põmmutama, enne kui
