22
töölisel on prii läbikäik. Ma wiin sinu ka sisse, aga sina muretse, et mu suu kuiwaks ei jää.“
Jostson heitis rõõmuga nõuusse. Seltsimaja ei olnud kaugel. Sisseastumisel pahwas ameriklasele hoopis teistmoodi õhk wastu, kui parun Stern-Himmelshauseni tubades. Odawa tubaka suits, wiina wänge aur ja kibedasti töötawa köögi lõhn läbisegamini andsiwad endid lämbutawalt tunda.
Rahwast oli kaunis rohkesti. Palju lopergusi, otsekui kiwist toorelt wälja raiutud nägusid, karedad kõrid, tüsedad kõnekäänud, liig sundimata kehaliigutused — ja siisgi: neist iluta ja wormita nägudest ei paistnud sugugi wähem loomulikku mõistust, auusat meelt ja südamehäädust wälja, kui Jostson teiste rahwaste alamatest kihtidest oli harjunud nägema. Pääle selle paistis aga säält Jostsonile midagi omast, midagi liigutawat ja rahustawat wastu, mis teda uue ümbrusega peaaegu täiesti ära lepitas.
Maasikas wõttis kõige päält puhwetis mõned kärakad ja tellis, kui ta küsiwalt Jostsoni silmi oli waadanud ja sääl naeratawat nõuusolemist leidnud, mõlematele rammusa õhtusöögi, grafintshiku ja pudeli kõige paremat madeirat. Nad wõtsiwad ühe kõrwalise kambri nurgas istet, kus määrinud saterkuuega kellner, tellimise suurust kuuldes, neile kuulmata nobedusega laua ja toolid walmis seadis. Warsti kogunes nende ümber pool tosinat „paremaid“ pidulisi Maasika laialisest tutwuskonnast. Maasikas ise kallas kõigile sisse, palus juua ja sakuskat wõtta. Ta oli kui oma kodu ja wäga hääs tujus, jutukas ja waimurikas.
„Kuda see tuli, et sina Eesti ajakirjanikuks hakkasid?“ küsis Jostson, kui esimene nälg ja jänu kustutatud oliwad.
„See tuli minu külgeloodud lollusest,“ wastas Maasikas wähi saba imedes.
„Mis see tähendab?“
„See tähendab, et inimene, kes wabatahtliselt Eesti ajalehe kaastööliseks hakkab, muud ei wõi olla, kui loodud loll.“
„Koolis ei olnud sa mitte kõige lollim, wist aga kõige laisem poiss.“
