21
himu kellegi suguwenna kätt suruda, kellegile sõbralikult sina ütelda, labast maakeelt lobiseda…
Ennäh, sääl tuligi jälle tuttawa näoga inimene — lahja kehaga, elawasti punetawate palenukkidega ja harwa, walkja kikkhabemega mehike. Hall wiltkaabu oli tal pääs, ülikond linnaisanda laadi, kuid püksisääred õige „gentlemani“ kohta liig lühikesed, ka saapad wahest kolme päewa eest wiimast korda wiksitud.
„Tere, Maasikas!“ hüüdis Jostson ja wajutas oma kaaluka käe wastutuleja õla pääle, enne kui mehike temast mööda põigata jõudis.
Magusa nimega isand tahtis wõõrastades tagasi põrgata, aga nüüd haaras ameriklane ka tema teisest õlast kinni ja ütles naerunäol: „Kas sa oma wana kooliwenda Paul Jostsoni enam ei tunne?“
Maasikas oli weidi lühikese nägemisega. Ta pilgutas silmi ja wahtis pool minutit kahtlaselt wõõra otsa, enne kui äratundmise rõõm ta suunurgad kõrwade poole wenitas.
„Kas olete ikka tõesti see Jostson, kes nii ja nii mitme aasta eest Tallinnast sootumaks ära kadus?“ küsis ta weel weidi aralt.
„See ma olen, nagu näed.“
„Kus sa siis nii kaua kuukasid? Sind arwati ammugi surnuks — wahest oled sa oma enese waim ja tuled maa seest?“
„Seda küll mitte — tulen ainult maakera teiselt küljelt, Amerikast.“
„Amerikast?! Waat’ sulle kilusilk! Tulid wist oma rikast onu Langbergi waatama? See on naljakas — muidu elawad ikka miljoni-onud Amerikas ja waesed õepojad siin… wõi oled sina wahest ka rikas?“
Maasikas laskis uuriwa pilgu kooliwenna wälimise kuju üle libiseda, mille järeldusel ta ise oma küsimise pääle jaatawalt wastas: „Noh, kuda muidu — mis rahamees, see rahamees… See on hüwa, sest mul on just raha nappus käes. Lase anda! Lähme Eesti klubisse, sääl on täna perekonna-õhtu. Minul kui ajalehe kaas-
