1.
See oli suwisel pühapäewal, pärast lõunat.
Parun Stern-Himmelshauseni perekond ja tema külalised istusiwad sinises salongis ja rüüpasiwad tillukestest portsellan-tassikestest kohwi. Lahtistest aknatest kostis Olewiste kiriku kellade unine helin sisse, usklikku kogudust pärastlõunasele jumalateenistusele kutsudes. Waiksel ja laisal Laial uulitsal liikus harwa mõni wanaldane naesterahwakuju, kuldäärtega lauluraamat käes, auuliselt ning aeglaselt kiriku poole.
Parun Stern-Himmelshausen elas juba mitmet aastat Tallinnas, kus suured ja wäikesed kodanikud tema kõrget kuju, pikki wurrusid ja ladusat wiisi tundsiwad. Esiwanematelt päritud mõisa oli ta toreda elulaadi, reiside ja õnnemängude kaastegewusel ammugi „paigale pannud“ ja püüdis nüüd suure saksa wanapõlwe endise wara riismetega wõimalikult lõbusasti mööda saata. Ta oli kõige wanema rüütliseisuse liige, sest tema esiwanemad oliwad nende kulturakandjate seas olnud, kes meie isamaale hariduse ja orjuse walgust tõiwad, ja perekonna-traditsioni järele pidi koguni üks tuntud hommikumaa tarkadest tema suguwõsa alustaja olema. Sellepärast wõis parun ka, kui tahtis, wabameelsuse tujusid ilmutada ja linna rahwaga läbi käia, nagu tänagi, kuna kodutohter Milde, „keegi“ suurkaupleja-proua Steward nägusa noore tütrega ja pastor Schwalbe oma kolme üliküpse tütarlapsega tema külalised oliwad.
„Kus mina istun, sääl on ikka esimene plats, ja keda mina oma küljele istutan, seda teen ka ise selle auu wääriliseks“ — see oli üks paruni armsamatest juhtsõnadest eluteel.
