42
Jostson ei pööranud temast silmi, waid waatas ja kuulas kaswawa tähelepanemisega.
„See on kõik sinu tegu,“ kõneles wanamees poolpahaselt edasi. „Küsi nüüd weel, miks mina joon! Arwad wist, et see kibe lake mulle suurt nalja teeb? Ei sugugi. Aga kui sina, rumal poiss, siit ära putkasid — ei tea, mis sul siin wiga oli? —, läks see tuba minu meelest nii tühjaks ja koledaks, et mulle hirm pääle tuli. Ma hakkasin wargaid ja waimusid kartma, rändasin õhtul kui kuutõbine ühest seinast teise, ei saanud öösel magada… Sinu äramineku aastapäewal ostsin kõige odawamat porujommi, jõin enese täis ja magasin kui surnu. Hommikul üles tõustes tundsin pääwalu ja häbi, wandusin joomise ära, wäsitasin ennast üleliigse tööga, aga lugu ei paranenud. Muidu heitsin ikka kohe pärast õhtusööma woodisse, et mitte kallist lambiõli kulutada. Nüüd ei saanud enam ilma lambita läbi: nii pea kui pimedus kätte tuli, hakkasin ma segaseid kõminaid kuulma, wiirastusi nägema, hirmuwärinaid tundma. Katsusin ajalehti lugeda, aga need tegiwad oma politsei-sõnumitega mu were weel rohkem araks. Peaaegu oleksin wana Leena enesele seltsiks kutsunud, aga häbenesin. Küll püüdsin haiguse wastu — sest mis see muud oli kui haigus? — wahwasti wõidelda, aga teatud aastapäewal et aidanud misgi abi — pidin ennast jälle wiinaga uimastama. Sest saadik olen — Jumal andku mulle patt ja raharaiskamine andeks! — seda rohtu tihti tarwitanud.“
„Waene onu!“ ütles Jostson pehmelt.
„Jah, nüüd olen „waene onu“ — aga miks sa ära jooksid?… Sa ei usu, kui suur minu rõõm oli, kui sina täna poodi astusid.“
„Sinu rõõmust ei märganud mina midagi.“
„Soo? Lootsid wist, et sulle nuuksudes kaela ümber langen? Katsu asjameest!… Aga nüüd urgitse see teine pudel lahti — sinu käes käib see wist libedamini. Mina pole seda wahutawat wedelikku palju tarawitanud ega ole mul ka parajaid riistu, aga eks õlleklaasid kõlba kah.“
Kork paukus. Langberg täitis klaasid ja lõi õepojaga kokku: „Minu terwiseks, sest sina oled terwe küllalt!“
