43
Tuline wahuwiin tegi wanamehe kähku joobnuks. Ta silmad kippusiwad kinni, keel jäi tümaks, sõna ei tahtnud enam mõtte järele jõuda.
„Pagana pihta — küll on hää tiba!“ kiitis ta lapselikult itsitades. „Teise klaasi tü—tühendame selle pääle, et sina, wõrukael, enam ära ei jookse.“
„Paraku pean ma warsti jälle koju reisima,“ ütles Jostson kahetsewalt.
„Mi—is?“ kogeldas Langberg tõeliselt kohkudes ja kiskus silmad wõimalikult laiali. „Kus see kodu sul siis on?“
„Ma ütlesin juba: Amerikas.“
„Ame—e—rikas?… Ega sa hull ole! No mis sa säält otsid?“
„Mul on sääl omandus ja asjatalitus, mis minu ligiolemist tingimata nõuawad.“
„Tühi kõik. Mis asjalatitust… asja—asjatalitust sul sääl wõib olla? Jää parem siia — ma teen su oma asjatalitajaks ja maksan… maksan wiiskümmend rubla kuus palka.“
Jostson naeratas: „Sinu pakkumine auustab mind üle wäärtuse, aga, armas onu — ma ei wõi tõesti mitte.“
„Ei wõi?… Kas tahad kuuskümmend rubla?“
Ameriklane kehitas õlasid.
„Seitsekümmend… seitsekümmend wiis rubla… oh sa hingenöörija! Ega ma sulle ometi sadat rubla wõi maksta. Prii ülespidamine ka weel. Ei taha?“
Wanamehel seisis higi otsaees. Ennast küünarnukkidega lauda mööda õepoja ligemale nihutades, sosistas ta tungiwalt: „Aga mis siis, kui ma homme sinu kasuks testamendi teen?“
„Ma ei wõi seekord rohkem kui paariks nädalaks siia jääda,“ wastas Jostson tõsiselt. „Sa oled ju ärimees ja tead, kuda sarnase asjaga lugu on. Mis sa ütleksid, kui mina sind paluksin oma kauplust, nagu ta praegu on, seisma jätta ja minu juurde Amerikasse elama tulla? Ma kardan, sa wiskaksid mu uksest wälja. Wahest edespidi…“
Jostson jäi wait, sest onu silmist paistsiwad tundmused, mida sääl wist weel keegi polnud näinud: ehmatus,
