44
ahastus ja tõsine hingewalu. Wanamees surus mõlemad käed pää külge, pigistas silmad kinni ja sosistas tükaldi, nagu unes: „Ma olen wana ja haige, ma lähen pääst nõdraks… ma näen kollisid… Kas mind siis keegi ei salli? Miks nad mind wihkawad?… Ma näen wihast põlewaid silmi… kõwa käsi sasib mu kõrist kinni… mind kägistatakse… Appi, appi!“ kisendas ta korraga pool-lämmatatud häälel ja wajutas küüned oma kaela sisse, nagu tahaks ta kellegi käsa säält ära kiskuda.
Jostson peastis onu käed lahti ja püüdis teda waigistada: „Pai onu, ära karda, mina olen ju weel siin.“
Langberg ajas silmad lahti ja wahtis tüki aega külalise otsa, kuni ta segane aru wähe selgus: „Ah sina — Paul?… Kuule, ole pai poiss, ära mine Amerikasse! Jää siia, ole mulle seltsiks… Ah soo, sa ei taha. Miks sa siis ei taha? Sina oled ju ainus inimene, kes mind ka inimeseks peab. Teistele olen ma „wana koi“… Ma ei tea, mis siis tuleb, kui sa jälle ära jooksed, aga seda ma sulle ütlen: minult sa siis kopikat ei päri — ennem joon kõik ära.“
„Armas onu, sa oled juba liialt joonud — jäta nüüd järele!“ palus Jostson.
Langberg tõrjus teda käega enesest eemale ja kähistas kurjalt: „Kasi mu silmist! On sinul siin ka midagi käskimist?… Näe, kuda ma järele jätan!“
Ta pani pudeli mokkade külge ja jõi ta joonega tühjaks. Siis oli wanamehe jõud otsas. Ta laskis käewarred ja pää lõdwalt laua pääle wajuda ja jäi korisewalt norskama.
Ameriklane ei uskunud waimude sisse ega kartnud kollisid, aga tema rinda rõhus arusaamata raske tundmus. See kamber oli nii tühi ja waikne, nii ilma naabriteta, ainsast aknast wahtis pime, saladuseraske öö sisse ja tuul kiunus nii ütlemata haledasti…
Kogemata jäi Jostsoni silm akna pääle seisatama, mis umbes sülla kaugusel põigiti tema wastas oli. Ja korraga arwas ka tema wiirastust nägewat. Mustawa aknaruudu taga hakkas midagi walgendama, nagu suruks
