5
„Leidsin küll ja rohkem kui waja. Ümber waadates märkasin peagi, kuda Lasnamäe tagant must pilw tõusma hakkas.“
„Wist seesama, mis meile linnas kange wihmasagara tõi,“ heitis pastor Schwalbe sõna wahele. „Mina olin jumalateenistuse parajasti lõpetanud, kui tuul mühama ja kiriku aknad wihmast põrisema hakkasiwad. Ma ei peasnud tükil ajal käärkambrist wälja.“
„Siis wõite isegi arwata, kuda lugu merel oli. Minu paadimees piilus murega tõuswa pilwe poole ja tegi ümberpööramisest juttu, mina aga seletasin waljusti, et tüür minu käes on ja et ma saare ümber sõita soowin.“
„Sa oled ikka nii hirmus julge,“ kurtis paruniproua poja kukalt ägedasti silitades. Wana parun keerutas oma pikki wurrusid ja ütles: „Tubli poiss, Benno! Sellest ma näen, et sa minu poeg oled. Argpüksa pole meie sugukonnas iialgi olnud.“
„Mina armastan hirmsasti meesterahwaid, kes kartust ei tunne!“ hüüdis pastori noorem tütar hõõgawa waimustusega.
„Siisgi — liigjulgus on Jumala kiusamine,“ õpetas pastor enam oma kolmekümneaastast tütrekest kui noort parunit.
Suurkaupleja Stewardi tütar ei teinud suud lahti, waid wahtis üksisilmi läikiwal pilgul, kordamööda punastades ja kahwatades noore, suurtsugu kangelase otsa. Tema tundmused oliwad nii läbipaistwad, et paruness Elise, kes teda kõrwalt pilguga riiwas, oma peenikesi huuli wähe arusaadawalt kräsutama pidi.
„Et arwamised weel enam lahku ei läheks, jutustan parem lihtsalt edasi,“ ütles Benno, kui ta paraja lonksu kohwi konjakiga oli rüübanud. „Ma tüürisin põhjaõhtu poole, pilwele otse selga pöörates. Taewas läks imeliku kiirusega mustaks, nagu ma seda meie laiusekraadil enne pole näinud, kusagilt kaugelt kostis silmapilguks tume kohin ja siis sasis kange tuulehoog otse kui kehaliku hiiglakäega meie purjest kinni ja wirutas ta sedamaid merde.“
„Ah!“ karjatasiwad paruninna ja preili Steward ühest suust; ema hakkas tugewasti poja piha ümbert kinni, kui
