50
waatab ikka suure armuga aknast sisse, kui sina siin istud.“
„Wuih, Helene!“ sähwis Selma selle tõsise meeleäritusega, mida iga linnaneiu tunneb, kui teda tõe wõi nalja pärast lihtsa tööinimesega kudagi wiisi kõrwu pandakse. Majas elas palju inimesi, muude seas ka noori mehi, kes mööda minnes ikka hää meelega Pohligi korteri aknatest sisse waatasiwad, kuid Pohligi tütarde silmas äratas iga warblase sabaots rohkem tähelepanemist, kui need noored mehed oma määrinud nägudega, kehwa riidega ja Eesti keelega.
„Ära tee lapsega kõlbmata nalja,“ noomis ema köögist.
Helene jäi wait ja Selma pistis oma peene ninakese jälle raamatusse.
Luise sirutas tihti kaela ja piilus õuewärawa poole, mis aknast poolpõigiti kätte paistis.
„Sinu parun jääb täna hiljaks,“ ütles ta wiimaks kannatult.
„Miks sa teda minu paruniks nimetad?“ küsis Helene.
„Noh, eks me tea, kelle pärast ta meid waeseid oma sõprusega auustab.“
„Kelle pärast siis?“
„Mina pole ju muud kui silguniisk,“ seletas Luise kaudsi ja weidi kibedalt.
„Tõsi küll, aga papa ja mamma ei ole mitte silguniisad. Parun armastab papaga juttu westa — miks sa ei usu, et ta selle pärast meil käib? Ja pääle selle on siin meist mõlematest palju külgetõmbawam isik olemas — meie tõsine ja wirk Selma.“
„Teie oma lobisemisega!“ pahandas wiimati nimetatud isik. „Jälle unustasin sõna ära! Kui nüüd see (Selma ei nimetanud mingit nime, aga tema mõru näoke läks korraga rõõmsamaks), kui see ka weel tuleb, siis wõin julge olla, et homme koolis trahwi saan.“
„Sa waene patuoinas!“ ütles Helene õekese kuldjuukseid silitades. „Põlga neid noorimehi — sa näed ise, kuda need meile tüliks on. Peaks see täna ometi tulemata jääma!“
