51
„Oh ei, ei!“ waidles Selma suure ägedusega wastu, kuid järgmisel silmapilgul lõi ta enesele plaksti suu pääle ja mattis häbise näo raamatu lehtede wahele.
Töötoast kuuldus meistri haigutus ja murelik küsimine: „Kuhu ta täna nii kauaks jääb?“
Kõigest oli näha. et Pohligite perekonnas kallist külalist oodati. Ja wiimaks ta tuligi. Kerge koputus ukse pihta — ja sisse astus noor parun Stern-Himmelshausen, nägu õitsew ja rõõmus kui ikka, kena ülikond kui keha külge walatud, glaseekindad käes, painduw kepike ja roosa paberisse mässitud pakike kaenla all. Jah — see oli natuke teist moodi „kawaler“, kui need noored mehed, kes majaõuest Pohligi korterisse wahtida armastasiwad! Tema ilmumisel tungis wärske õhuga ühtlasi ka otsekui wärske eluwool ja rohkem walgust tuppa.
Meister Pohlig wiskas töö käest ja tõttas külalisele rõõmust läikiwal näol wastu, õpipoiss hirwitas kõrwuni, emand ilmus käsa pühkides köögist; peretütred jäiwad wiisakalt istuma, aga Luise käest kukkus nõel maha ja Selma käes läks raamat iseenesest kinni. Ainult Helene ei ilmutanud oma olekus mingit iseäralikku ärewust. Alles siis, kui noor parun sügawasti kumardades ja neiu iludust kuuma pilguga otsekui kallistades tema ees seisis, pani ta sule ära ja surus kui hää sõber pakutud kätt.
Benno pani roosa paberisse mässitud pakikese Selma ette: „Wirgale õppijale teaduste kibeduse wastu.“
„Tänan wäga,“ ütles Selma rõõmu pärast punastades ja hakkas sukrukraamiga täidetud karpi sedamaid lahti krabistama.
Benno tõmbas õlad kõrgesse: „Muud midagi kui „tänan wäga“? Lootsin rohkem, aga mis teha? Ce que femme veut, Dieu le veut — see tähendab: mis Stude teeb, on hästi tehtud. Katsuge aga.“
Paruni ilmumine oli kõigile töö lõpetamise märgiks. Ainult emand läks kohe jälle kööki rawitsema, kust armas aneprae lõhn wälja tungis. Meister kadus mõneks minutiks magamisekambri waheriide taha, kust ta puhtaks pestult, kammitult ja pühapäewase ülikonnaga ehitult jälle wälja tuli. Oma wiiekümnest aastast hoolimata oli ta
