58
wanad päewad? Mul pole ju enam palju elada — pean ma oma ilmawaadet nüüd weel muutma hakkama? Ennem lähen kohe hauda… Mis kasu on rahast, kui seda wälja ei anta? Sääl on meie Selma ristiisa, wana koi Langberg, kes muud ei tee, kui kraabib aga raha kokku. Mis kasu tal sellest on?“
„Tema täidab ju ka oma külgeloodud himu — raha himu, ja on selle juures wist täiesti õnnelik,“ tähendas Helene.
„Jah — see on jälle tema elukunst,“ lisas Benno naeratades juurde.
„Ma tänan sarnase õnne ja elukunsti eest!“ ütles Pohlig põlgawalt. „Wana kitsipung pole wist weel ühtegi rõõmsat päewa näinud. Mina elasin ja lasksin teisi elada, tema pole oma rahahunnikuga enesele ega teistele mingit hääd teinud. Tema ei taha mulle kopikat laenata ja sõimab mind laiskworstiks ja priiskajaks, aga teda ei salli ka keegi, kuna minul ikka weel sõpru on, kes mind ka hädas aitawad. Alles paari päewa eest… aga ei — suu lukku! Prosit, paruni herra!“
Benno silmitses mõtlewalt seda wana elumaitsjat, kes oma näojoonte ja mõttewiisiga mõnda teist isikut nii wäga meelde tuletas. Ka wana parun Stern-Himmelshausen ei olnud oma eluajal muud teinud, kui maitstes ja ikka jälle maitstes ilma waewata kätte saadud wara wähendanud; ka tema weeretas oma äparduste süü halbade aegade ja inimeste pääle; ka tema leidis ikka jälle sõpru, kes teda hädas aitasiwad. Kuid nüüd raksus ja lagunes ometi kõik see kunstlikult alal hoitud eluhoone, wõlapärijad lälsiwad häbemataks, pankrott seisis ukse ees — ja tema, Benno, ei suutnud omast wäest wana, kuulsa suguwõsa langemise wastu midagi teha…
„Paruni herra, Teie olete täna ülearu tõsine,“ tungis Pohligi hääl temale kõrwu.
Benno pühkis kui unest ärgates käega üle silmade.
„See pole ime, kui ma tõsine olen,“ ütles ta, ennast naeratusele sundides. „Mõtelge — ma olin eila surmahädas.“
