57
juba murelises mõttes näinud? Näete isegi, et mu käsi halwasti käib, aga see ei tee mind weel õnnetuks, sest see pole minu süü. Meie seaduseandjad on lolliks läinud. Iga wilets wassija, iga Eesti popsipoeg tohib ju nüüd meie, wanade Saksa meistrite ametit pidada ja tööhindasid rikkuda! See mõte ajab nutu ja naeru korraga pääle. Need tölbakad talupojad tikuwad rüsinal igasse ametisse — ja neid sallitakse. Koerapiitsaga peaks neid linnast wälja aetama!“
„Need waesed inimesed tahawad ju ka elada,“ heitis Helene sõnakese wahele.
„Elagu oma suitsukoobastes ja söögu silku leiba — paremat pole neil tarwis,“ hüüdis meister kaunis ägedalt. „Sarnaste lurjustega ühte ametit pidada, nendega koguni wõistelda — see käib üle minu jõuu, see ajab mu tööhimu ära… Ma pean nüüd teenimata waewa ja häda kannatama, kuid seda peenema mõistmisega maitsen ma neid haruldasi lõbusid, mida elu mulle weel pakub. Waadake, selle kõwa, soolase heeringatüki sõin ma ainult sellepärast alla, et kurgulage sardiinide ja humrite wastu sündsalt walmistada… Ja kas teate, mis mul selle toosi sees weel on? Pool naela wärsket Astrahani kawiari!“
Meistri näo üle lendas nii hele rõõmuhelk, et Benno naeru ei suutnud pidada.
„Olete ikka weel hinge poolest noor,“ ütles ta mokki närides.
„Jumalale tänu — jah!“ kinnitas Pohlig. „Minu sees elab weel mu Saksa esiwanemate wärske, mureta ja paindumata waim. On mul raha, siis olen rõõmus; pole seda mitte, siis maitsen tulewat rõõmu ette. Muret ma ei tunne.“
Siin tuli waikselt sööwa ja kuulawa emanda rinnast kerge, wärisew ohkamine, mis Bennole põhjust andis meistrilt küsida: „Kas Teie siisgi muret ei tunne, kui oma wanade päewade ja… oma perekonna pääle mõtlete?“
„Oma perekonna pääle?“ kordas Pohlig weidi kohmetult. „Eks ma ole oma lapsi ilusasti kaswatanud ja koolitanud — katsugu nüüd ise läbi saada. Ja minu
