67
rawa taga. Ta astuks hää meelega sisse, aga mina ütlesin, et wanemaid kodus ei ole, ja nüüd ei julge tema ilma sinu iseäraliku lubata sisse tulla.“
Helene jäi pisut mõtlema, kuna Luise paluwalt tema silmi uuris.
Jostson wõttis kübara: „Ma olen wist tüliks?“
„Ei sugugi,“ ütles Helene kähku. „Istuge weel… kui Teie aeg lubab. Luise, palu see herra sisse.“
Luise läks lennates.
„Mis parun see on?“ küsis Jostson murelikult.
„Arwake ise!“ kostis Helene, ja tema silmadesse asus osake sest naerust, mis Bennole kaebamiseks põhjust oli andnud.
Jostson wõttis waikselt istet.
Helene läks tulijatele ettetuppa wastu. Meesterahwa häälest tundis Jostson noore parun Stern-Himmelshauseni ära ja — imelikul wiisil ei tundnud ta selle ilmutuse üle mingit rõõmu. Benno teretas Helened wäga auupaklikult ja lisas otsekui wabandust paludes juurde: „Täna on nii ütlemata ilus ilm, et mul himu ei olnud tööle minna. Ega krediittkassa ilma minuta weel hukka ei lähe. Mind tõmbas salawõim Kadrintali poole ja, nagu näete, juhtusingi õnnega kokku. Ma nägin palee aias palju ilusaid lillesid, aga kõige ilusam roosiõis tuli mulle alles koduteel wastu.“
„Ära kulunud meelitus,“ mõnitas Luise, kuna ta oma näokese roosiõie-karwaga ise tunnistas, et ka ära kulunud meelitusel oma mõju wõib olla.
„Minu sõna on tõde,“ kinnitas Benno pühalikult, „aga kes auustab tõtt?“
„Wanem tõde on aga see, et ilusate asjadega peab hellasti ümber käidama,“ ütles Helene karmilt.
„Tähendawad need sõnad etteheidet?“ küsis Benno.
„Ei — ainult meeldetuletust, paruni herra, et Teie seltskonnas noorte tütarlastega läbikäimise kohta mõned seadused maksmas on, mis ka… meie seltskonnale wäga hästi kõlbawad. Meie ei ela ju mitte Amerikas.“
„Jumala pärast, preili Helene, andke andeks!… Wõi pean ma enese kohe siit koristama?“ kogeldas Benno
