68
nii hästi mängitud patukahetsusega, et Helene oma waljust kauemini alal hoida ei suutnud.
„Ma loodan, et Teie ilma trahwita meelt parandate,“ ütles ta lahkemalt. „Tulge tahapoole — meil on sääl weel üks külaline.“
„Teie õde rääkis juba… aa, mister Jostson!“
Benno tõttas wälja sirutatud käega ameriklase poole, kes weidi laisalt üles tõusis. Noored mehed ilmutasiwad oma tutwust lühikese käeraputusega, heitsiwad ühe ainsa terawa pilgu üks teise silma sisse ja waatasiwad siis teine teise õla üle.
„Ma pidin Teid eila wõõrastemajas üles otsima, aga ei saanud mahti — ametis oli palju tegemist,“ waletas Benno kõige parema seltskonna liikme osawusega.
„Teie waew oleks asjata olnud — mind polnud kodus,“ wastas Jostson külma rahuga.
„Oma elupeastja auustuseks oleksin mina ikka aega leidnud,“ ütles Helene parunile.
„Ahaa — mister Jostson on oma… wägiteost juba kõnelenud,“ naeratas Benno pilgelikult.
Jostson kehitas õlasid: „Mis teha? Kiitlemise waim on mulle külge loodud — ma pole ju mitte asjata ameriklane.“
Luise suu ümber ilmus kerge põlgamise joon, kuna Helene tõsiselt taplema hakkas: „Miks Teie ennast mustate, herra Jostson? Kas Teie, suur maailma tundja, seda weel ei tea, et inimest ainult siis ustakse, kui ta enesest halba räägib? Ja Teie, paruni herra, kas Teil häbi ei ole kometit mängida? Te teate ju wäga hästi, kelle suust ma selle juhtumise lugu juba eila õhtul kuulsin. Herra Jostson ei tahtnud sellest juttugi teha — see olin mina, kes teda rääkima sundis.“
„Niisugusele sunnile ei panda wastu,“ tähendas Benno, kuna tema siledal otsaesisel peenike korts nähtawale tuli, mis aga kohe jälle kadus. „Ma kahetsen oma eksitust, mida mister Jostson ise oma sõnadega toetada aitas.“
„Teie lasete ennast liig kergesti eksitada… mister Stern-Himmelshausen,“ lausus ameriklane ilmasüütalt.
