69
Bennol tõusis puna palge. Ta otsis silmanähtawalt terawat sõna, aga — olgu nüüd, et tal esimest korda eluajal sõnapuudus kätte tuli, tundis ta enesel süüd olewat wõi märkas ta, et selle hööweldamata ameriklasega ometi midagi teha polnud — ta sai enesest wõitu ja ütles peaaegu endise lahkusega: „Mul on tõesti kahju, et meie praegu mitte… herra Jostsoni kodumaal — Amerikas ei ole.“
„Miks Teil sellest kahju on?“ küsis Luise.
„Sellepärast, et naesterahwal sääl palju rohkem priiust on ja mõlemate sugude läbikäimine palju wabam peab olema,“ seletas Benno. „Ma näen selles tuhatoosis kolm sigariotsa, mis täiesti selle nägu on, mida herra Jostson praegusel silmapilgul nii tõsiselt imeb. Kui me iga sigari pääle weerandtunni arwame, siis saame… esimeseks külaskäiguks üksiku noore naesterahwa juures niisuguse ajamõõdu, mis meid imestama paneb, kuna herra Jostson, kes Amerika wiisidega harjunud on, seda kahtlemata täitsa loomulikuks peab.“
„Herra Jostson on meie perekonna wana tuttaw,“ ütles Helene iseäraliku rõhuga, kuna kerge puna ta palet kattis.
„Seda parem,“ kiitis Benno. „Täna on tõesti tore ilm. Oleksime meie nüüd Amerikas, siis wõiksime üheskoos, ilma kellegilt luba küsimata, ilma kedagi kartmata linnast wälja lennata ja selle päewa lõbusalt mööda saata.“
Eestoas käis uks.
„See on õpipoiss — ma tunnen teda sisseastumisest,“ seletas Helene. „Temal oli täna palju jooksmist. Ma pean tale süüa andma — wabandage mind silmapilguks. Ja et meie paraku mitte Amerikas ei ole ja üheskoos linnast wälja lennata ei wõi, siis wõtke, mu herrad, parem istet ja püüdke minu õekese aega wiita.“
Helene läks õpipoisiga kööki. Teised jäiwad istuma, aga jutuwestmine ei tahtnud nende käes käia. Jostson ei lausunud sõna, Benno naljatas natukese Luisega, kuid ilma hariliku elawuseta, palju enam neid kõminaid tähele pannes, mis köögist kuuldusiwad. Wiimaks pööras ta enese jälle Jostsoni poole ja küsis: „Millal Teie Amerikasse tagasi reisite?“
