71
Seda muudatust pani Luise üksi tähele ja tema näost taganes wiimne weretilk. Ta kargas järsku üles ja jooksis magamiskambrisse.
Helene ilmumisega tuli ka Benno elawus jälle tagasi. Ta oli juba mahti saanud, esimest tuska, mida ameriklase siinolek temas äratanud, ära wõita. Nüüd oli ta jälle lõbus seltsiline, rõõmus ja õitsew nagu ikka, kuid wahest weel kirglisem, weel kaasakiskuwam. Ja Helenest oli näha, kui hästi ta selle hiilgawa nooremehega kokku leppis, kuda need hääd eluwiisid, see kergesti liikuw waim ja suurtsugu iseteadwus tema hingetarwitusi täitsiwad. Wähemasti arwas Jostson, neid mõlemaid silmitsedes, kõike seda nägewat — ja tema südamesse asus raske tundmus. Jostson ei leidnud, et noor parun temast parem, targem wõi mehisem oleks, aga kahtlemata oskas ta neiusid paremini lõbustada. Jah — see oli jällegi „Saksa poiss“, ja weel missugune tore eksemplar!
Jostson kuulas teiste lustilikku wadistamist tüki aega päält ja heitis harwa mõne sõna sekka. Wiimaks waatas ta kella ja tõusis järsu liigutusega püsti: „Ma pean nüüd minema. Jumalaga, preili Helene!“
Silmapilguks kadus karw Helene palest.
„Jumalaga“… kordas ta masina wiisil.
„Miks Teie nii wäga ruttate?“ ütles Benno, kelle silmades midagi kui wõidurõõm läikis.
Helene oli oma hingerahu tagasi wõitnud.
„Ma loodan, herra Jostson, et see külaskäik wiimseks ei jää, enne kui ära reisite,“ ütles ta pehmelt. „Kui Teie minu wanematele tõesti tänu wõlgu arwate olewat, siis tulge neid ometi ka weel kord waatama.“
„Wõib olla, et tulen,“ pomises Jostson. „Aga kus Teie õde on?“
„Luise!“ hüüdis Helene.
„Ma ei wõi wälja tulla,“ kuuldus magamisekambrist tume wastus.
„Pean siis mina ka minema?“ ütles Benno kahetsewalt.
„Kahju küll,“ naeratas Helene. „Teie ei ole ju paraku mitte ameriklane.“
