73
kuna Benno akna juures seistes sõrmedega ruudu pihta trummis.
„Benno!“ hüüdis wana parun poolwaljusti.
Benno ei kuulnud.
Parun kordas hüüdmist waljemalt. Nüüd pööras Benno kui kohkunult pääd: „Mis sa tahad, papa?“
„Tule, istu siia, mul on sinuga tõsine sõna wahetada.“
Benno täitis wenitades käsku.
„Mamma on sinuga juba rääkinud,“ algas wana parun ilma poja otsa waatamata. „Mina ei taha sinu pääle käia, aga ütle mulle, mis sa ise arwad?“
„Jälle see wana jutt!“ ohkas Benno, silmi lae poole tõstes. „Mis ma sellest pean arwama? Ma ei taha sellest midagi arwata.“
„Ole mõistlik, Benno. Sa tead, kuda meie lood seisawad. Minu wara on“ — parun tegi tähendusrikka käeliigutuse ja wilistas tasakesti — „läinud ja wõlgu on mul, nagu öeldakse, rohkem kui karwu pääs. Mamma mõis peab meid kõiki toitma, aga see ähib ka juba hüpoteekide koorma all. Müüa meie teda ei wõi — see on Elise pärandus, mida meie — Jumal andku andeks! — juba küllalt wähendanud oleme. Minu wõlapärijad lähewad häbemataks — mõtle ise, mis peab sellest wälja tulema?“
Benno wahtis sõna lausumata oma lakksaabaste pikki ja peenikesi otsasid.
Wana parun laskis mõned suitsuwõrud õhusse tõusta ja algas tungiwamalt: „Tüdruk armastab sind hullupööra ja mammade wahel on kõik juba kokku räägitud. Wana Steward annab tütrele kohe poole miljoni kaasa ja hiljemalt langeb sulle weel wähemasti kaks korda rohkem päranduseks, sest Stewardi ainus poeg on — tänu saatusele! — tiisikuse wiimsel järgul. Lai tee meie kõikide peastmisele ja õnnele on sinu ees imetasaseks tehtud. Sul pole muud teha, kui astu aga ette ja palu ilusa, rikka, sind jumaldawa neiu kätt õnnelikuks abieluks.“
„Õnnelikuks abieluks!“ kordas Benno kibedalt. „Wabanda — mul on abielu õnnest natukese teist laadi aimed.“
