85
nii tore kui Benno külaskäigu ajal, aga seekord ei olnud ju külaline ka mitte Eestimaa paruni poeg.
„Teie olete palju reisinud — see maksab ometi koledat raha,“ ütles Pohlig napsi sisse walades, ja tema häälest kõlas osake umbusaldust. „Mina arwan paremaks koju jääda ja rahaga, kui seda on, lõbusasti elada.“
„Ma olin mitu aastat laewamees,“ wastas Jostson lihtsalt. „Sest saadik on mulle reisihimu külge jäänud. Teist korda ma ju ometi siin ilmas ei ela, sellepärast tahan teda enne surma weel nii laialt kui wõimalik tundma õppida. Reisimine pole ka meie ajal nii kallis, kui inimesed arwawad, kes iialgi reisinud pole.“
„Noh, noh,“ kahtles Pohlig. „Juba Teil ikka mõned tuhanded seismas on, milledele Teie paremat tarwitust ei leia.“
„Wahel juhtub seda ka — kui äri hästi läheb.“
„Mis äri Teil siis on?“
„Ma olen wasekaewaja.“
„See on: wasekaewanduse töömees?“
„Ma teen ka tööd, kuigi mitte Teie mõttes.“
„Siis olete wist kirjutaja wõi ülewaataja?“
„Ei ole.“
„Wõi aktsionär?“
„Ka mitte.“
„Wahest koguni — omanik?“
„Umbes nii.“
„Kuda Te selleks saite?“
„Wäga lihtsalt. Ostsin tüki maad ja leidsin waske.“
„Oo, oo!“ tegi Pohlig ja tema näost paistis õiglane imestus. „Mina ei oleks, õigust ütelda, ilmasgi oodanud, et Teie nii kaugele jõuate.“
„Miks mitte?“
„Teie olite“… Pohlig oli kitsikuses ja otsis sõnu.
…„wiilimata ja poleerimata Eesti poiss,“ täiendas Jostson naeratades. „Ma ei ole praegugi weel libe küllalt, aga — mis teha? Pimeda õnne wastu ei wõi keegi parata.“
„Ja nüüd lähete warsti jälle reisima?“ tegi Pohlig teist juttu.
