86
„Jah, tunahomme lähen teele.“
Laual kuuldus kõlin, nagu oleks keegi noa wõi kahwli taldriku pääle pillanud. Jostson ei pannud seda tähele ja kõneles edasi: „Mul oli esiotsa himu siin paar nädalat ära wiita, aga… ma leian siin liig wähe sellest, mida ma otsisin. Selle maa õhk on minu rinnale liig raske, kõik seisab siin weel minewiku wande all.“
„Minewik oli siin weel kuldne aeg,“ ohkas Pohlig, „aga nüüd aetakse kõik segamini, ja need nooreestlaste ajalehed, mida paar endist külakoolmeistrit siin wälja annawad, ei tee muud, kui kiunuwad ja kräunuwad, et segadikku ikka weel wähe olla. Rahulist elu ei anta enam kellegile — igaüks peab kas maailma parandaja olema wõi ise ennast parandada laskma, muidu seisab ta põlise sõimu ja pilkamise all.“
Meistri poeg Hugo tuli koju ja jällegi pidi Jostson imestama, kui wäga see kena noormees Helene nägu oli. Kui teda külalisega tutwustati, tõstis Hugo waewalt silmi, istus nukralt lauda ja hakkas ilma nähtawa isuta sööma.
Wähe hiljemalt tõugati eestoa uks järsult lahti ja kellegi teraw hääl hüüdis: „Kas Hugo on siin?“
Jostson tundis häälest kaupmehe Rettigi õpipoisi Martin Timmi ära, kelle sõnawahetust noore Pohligiga ta seltsimajas oli kuulnud. Sarnast häält ei wõinud kellegil teisel olla.
„Ärge seda hirmsat inimest sisse laske!“ palus Luise nähtawa ahastusega.
„Aja ta minema,“ ütles Pohlig pojale pääd nikutades.
Noor Pohlig tõusis kähku üles ja läks ettetuppa. Säält kuuldus lühike, äge sosin, mispääle Timm wihaselt purtsas: „Noh muidugi, mina ei sünni ju suurte sakste seltsi. Aga seda ma ei kingi — küllap saate minust weel kuulda, kuradi untsakad!“
Siis wirutati uks raksuwalt kinni ja noor Pohlig tuli üksipäini laua juurde tagasi.
„Mis sa selle ropu poisiga jändad?“ tõreles meister pahaselt. „Raputa ta kord ometi enesest ära!“
