89
„Mis teha? Mina ei armasta talupoegi,“ wastas Luise jahedalt.
Noor Pohlig istus klaweri ette ja hakkas mängima. Sedamaid kadusiwad tema näost nukruse jäljed. Ta mängis pääst, ei teinud suurt põrinat, nagu see muidu noorte muusikameeste wiis on, ega otsinud weidraid kokkukõlasid. Ta ei olnud weel kunstnik, aga tema osawate sõrmede all kujunesiwad muusikalised unenäod helideks, mis kuuljatele südamesse tungisiwad ja nendes ikka tahetud tundmusi äratasiwad.
„Kus Teie wend nii ilusasti mängima õppis?“ küsis Jostson Helenelt.
„Suuremalt jaolt minu juures, aga ta on minust ammugi mööda jõudnud,“ wastas Helene.
„Poisil on annet.“
„Kahju küll, et tal seda on.“
„Miks Teie seda kahetsete?“
„Mu waene wend on ju kui tiiwadeta lind. Ta mõtleb ainult oma muusika pääle ja wihkab igapäewast leiwateenistust. Kaugemale ta selle juures ei pease — meil pole raha tema wäljakoolitamiseks. Nõnda on anne temale õnnetuseks.“
„Hm! Suurte elutarkade armumise järele peab inimene, kellel annet on, ka ikka edasi jõudma, kui aga kindel tahtmine annet toetab.“
Helene rinnust tuli kerge ohkamine. Kindla tahtmisega mehi oli tema enese ümber siiamaani wähe näinud.
„Minu wend on hää poiss, kuid paraku toss ja tukkur, nagu isa ütles. Jah — oleksite Teie tema asemel! Kas teate, mul on weel wanast saadik piirita usaldus Teie tahtmisejõuu ja meelekindluse sisse.“
Jostson kehitas õlasid: „Usaldust olen ma juba mõnegi naesterahwa poolt leidnud, aga — muud ka midagi.“
„Soo?“
Ei tea, mis tuju Helene pääle tuli. Ta istus korraga wenna kõrwa ja wõttis klaweri päält esimese noodilehe, mis tale kogemata näppu puutus. Kahekesi hakkasiwad nad wäga tormilist, kärarikast tükki mängima. Jostson
