90
asus tasakesti nende lähedale ja arwas nägewat, et Helene silmadel otsekui märg kate pääl oli.
Jälle pidi ameriklane mõttes noort parunit põhjama, kes neiud õnnetuks tegi…
„Waat’ see on ometi tükk, mida kuulda wõib,“ kiitis Langberg, kes waheajal Pohligiga wana sõprust uuendanud ja nobedasti napsitanud oli.
Kell lõi üksteistkümmend, kui Langberg ja Jostson minekut tegiwad. Jumalaga jättes andis Jostson Helenele kõige wiimaks kätt ja tundis sooja surumist. Nii tühine kui see tähelepanek oli — ameriklast tegi see siisgi rõõmsamaks. Ta süda hakkas elawamalt tuksuma, ta tahtis midagi ütelda, aga juba oli Helene käe tagasi tõmmanud ja näo ära pööranud.
„Ma loodan, mu herrad, et see külaskäik Teie poolt mitte wiimseks ei jää,“ ütles Pohlig wiisakalt.
„Hähä, minust Te nüüd enam lahti ei saa,“ naeris Langberg hääs tujus. „Küllap tulen warsti jälle ristitütart waatama.“
„Ja mina tulen weel kord Jumalaga jätma,“ tõotas Jostson.
Langberg oli parajasti nokastanud, nõnda et õepoeg teda esiotsa käe alt toetama pidi. Jostson ise tundis imelikku kergust liikmetes ja liigutas jalgu nii wäledasti, et wanamees waewalt järele jõudis.
„Mis sa sõge tormad?“ tõreles onu wiimaks poolhingetult.
„Ah soo, anna andeks!“
„Wõiksid õige wana onu meelehääks woorimehe wõtta; näe, wihmatibad tulewad ja tee on libe.“
Ilm oli jälle halwaks läinud. Taewas oli must kui tõrw ja tõuswad tuulehood peksiwad teekäijatele peenikest wihma wastu silmi. Jostson wõttis woorimehe.
Oma majawärawa ees troskalt maha ronides ütles Langberg: „Tule ka sisse, poiss, mul on tibake kodu.“
„Ma ei taha juua,“ wastas Jostson. „Ma olen muidugi kui joowastuses.“
„Noh, putka siis pääle — ega ma sind tühja paluma hakka.“
