92
„Wahest Paul Jostson?“
„Tema neh. Eks ma teadnud kohe, et see nõnda wälja tuleb.“
„Hm!“ tegi pristaw. „Paul Jostsoni ma mäletan. Ta käis minuga ühes koolis. On siis tema nüüd jälle siin?“
„Mõne päewa eest käis teine siin korra luuramas, aga kes teab, kus tema otsad nüüd juba on.“
„Küll me ta üles leiame. Aga miks sa seda tema teoks arwad?“
„Tema on ju maailma hulgus. Ma nägin küll, kuda ta silmad kiirgasiwad — ta ei läbenud rikka onu surma oodata.“
„On sul midagi kindlamat põhja selle õepoja süüdistamiseks?“
„Mis põhja Te weel taga ajate? See on ju selge kui päewawalgus,“ tõendas Leena lihtsa inimese kindla usuga, mis põhjendusest suuremat ei hooli.
„Kas siin eila õhtul keegi käis?“ päris pristaw edasi.
„Üks herra moodi mees käis küll wanamehega riidlemas, aga see läks juba enne kella kümmet ära.“
„Kas tead, kes see oli?“
„Peremees ütles enne seda, et tema oma wana mõisaherrad ootab — juba see tema siis wist oli.“
„Mis selle mõisaherra nimi on?“
„Wõi mina teda tean — Tärn wist.“
„Stern-Himmelshausen?“
„Nii ta wist oli.“
„Miks ta siis peremehega riidles?“
„Mine tea nüüd nende asja! Mina käisin aga kord ukse taga ja kuulsin, kuda nad teine teise pääle kärkisiwad.“
„Kas hoowiwäraw pandi lukku, kui wõõras ära läks?“
„Mina panin ta küll lukku, aga peremees käis ise pärast weel wäljas ja tuli alles enne keskööd wintis koju. Wõti oli tal kaasas — juba ta siis ka ikka wärawa jälle lukku pani.“
„Tuli ta üksi tagasi?“
