93
„No mis naakmannid tal siis weel kaasas pidiwad olema?“
„Kas sa öösel midagi kuulsid?“
„Mitte kõhku.“
„Kas weel midagi tead?“
„Mis mina, wana inimene, tean? Mina et tea midagi… Aga nüüd tarwis wanameest natukese katsuda — wahest tuleb teisele weel hing sisse.“
„Ära puudu temasse!“ keelas pristaw. „Siin ei tohita ülepää midagi puudutada. Mine nüüd oma kööki ja oota, kuni sind kutsutakse.“
Leena heitis kahetsewa pilgu laiali loobitud asjade pääle ja läks suure nurinaga. Pristaw saatis linnaarsti ja ühe raekohtu liikme järele, kes sedamaid ilmusiwad. Tuli ka weel teisi ametmehi ja maja ette kogus hulk rahwast, teiste seas ka Langbergi sell ja kaks õpipoissi, kes poe lahtitegemist asjata ootasiwad. Rikka kaupmehe surmasõnum oli kui kulutuli linnas laiali lagunenud.
„Hirmus lugu!“ ütles raekohtu liige Kroy, kui ta surnu külma kätt oli katsunud. „Sest saadik, kui Lindfors’i trükikoja juhataja Lackner ära tapeti, pole meie waikses kesklinnas sarnast kuritegu ära tehtud.“
Linnaarst leidis surnukeha waadates, et wiimase käed ja jalad kõweraks kistud oliwad. Paremal pääpoolel oli kuus terawa riistaga tehtud haawa, kuna palja päälae tagumisel küljel sinine muhk paistis. Mokad ja igemed oliwad paremal pool werised ja kaks hammast wälja löödud. Kaela nahk oli maraskil ja ilmutas kägistawate küünte jälgesid.
„Kõigest on näha,“ ütles arst läbikatsumist lõpetades, „et tapetule, kuna ta poolkummuli woodi pääl lamas, esmalt mõne töntsi asjaga pähe on löödud, siis teda noaga pistetud ja surmamise töö kägistamise teel lõpetatud.“
„Mis Te arwate, doktor, kas üks ainuke inimene oleks seda kõike ära toimetada wõinud?“ küsis Kroy.
„See pole kerge ütelda,“ wastas arst. „Noor, tugew meesterahwas wõis sellega küll toime saada, iseäranis kui ta ohwri magamast leidis, aga pristaw saab wist
