— 119 —
katuse peale ja hakas seal tuld suust wälja ajama. Terwe maja süttis põlema.
27.
Tulihännad ratta rummus.
M. Aija Weelt (Jakobi kihelk.)
Ühel mehel olnud kaks tulihända. Need wedanud talle alati warandust kokku. Iga õhtu pidanud peremees tulihändadele kambri peale süüa wiima.
Korra olnud peremees haige. Ei wõinud ise tulihändadele süüa wiia. Saatnud sulasega neile kausitäie pudru kambri peale.
Sulane kelm ei täitnud peremehe käsku. Söönud ise pudru ära, kausi aga pannud siasööma täis. Wiinud siis kausi kambri otsele ja jäenud ise kuulatama.
Natukese aja pärast tulnud tulihännad koju ja läinud ruttu kausi kallale sööma.
Esimene ütelnud: „Pupp, pupp!“
Teine wasta: „Ei ole! Õtsa pupp!“
Jätnud söömise järele. Hakanud nõuu pidama, kudas peremehele kurja kätte maksta.
Esimene tahtnud peremehe ära kägistada.
Teine aga ütelnud: „Paneme aida põlema!“
Esimene küsima: „Aga kuhu me ise läheme?“
Teine wasta: „Lähme hao riida alla rummu sisse!“
Sulane läinud tuppa. Oodanud, mis tuleb.
