— 120 —
Natukese aja pärast hakanud ait põlema.
Peremees läinud sulasega aida juurde. Sulane tahtnud kraami wälja wedada.
Peremees aga keelnud. Ütelnud: „Lase olla. Mis tuli toonud, seda tuli wiib!“
Natukese aja pärast wõtnud sulane hao riida alt ratta rummu ja wisanud tulesse. Ütelnud ise: „Kui kõik on põlenud, siis põlegu ka see wana risu ära!“
Peremees karanud nagu meeletu põlewa aida juurde ja tahtnud ratta rummu wälja tuua, aga ei pääse ligi: liig palaw.
Siis pöörnud peremees sulase poole ja ütelnud: „Tänasest päewast oled sa minust lahti. Sa oled mind korraga waeseks teinud. Selle ratta rummu sees oli minu kõige suurem warandus. Sest olen mina nüüd igaweste ilma!“
28.
Katki raiutud tulihänd.
T. Lepp-Wiikmann Haljalast.
Korra teinud talu peremees enesele tulihända.
Sulane wa kawal waadanud aga peremehe toimetamist salaja pealt, ilma et peremees seda oleks teadnud.
Ühel neljapäewa õhtul ütelnud peremees: „Soo, nüüd jäeb weel üks neljapäewa õhtu tööd teha, et ma sulle hinge sisse saaksin! Pian selleks ühe noore looma hinge wõtma!“
