— 130 —
sütest silmad, suu ja nina. Kui sellega walmis oli, ütles: „Minu hing ja sinu hing olgu üks!“
Selle peale laskis kolm tilka werd nimetissõrmest titele südame peale. Kohe seisis suur mees ta ees ja küsis: „Mis ma pian tegema?“
Waene peremees oli seda kõik pealt waadanud. See tegi neistsamust ainetest ka wedaja, ütles aga: „Sinu hing ja meie wana kirju koera hing olgu üks!“ Werd ei annud ta ka mitte.
Waewalt oli ta neid sõnu ütelnud, kui ju üks ühejalaga mees ta ees seisis ja küsis: „Mis ma pian tegema?“
Peremees wasta: „Mis sa ka wõid teha! Sull on ju üks jalg!“
Wedaja aga ütlema: „See on sinu süü. Miks sa ei ütelnud sõnu õieti ega annud werd!“
Mees jälle: „Too siis seda mulle, mis teine naesele kaugelt weab. Siis ei pruugi sa kaugele minna!“
Kohe kadus wedaja.
Kodu leidis peremees oma naese ahju ees ohkawat: „oh me waesed! Teised sööwad sia liha ja wärskeid kapsaid, aga mis on meil? Pole küünla otsukestki tua walguseks!“
Mees naesele ütlema: „Ole wait! Mine kambrisse ja too lüpsikuga õlut!“
Naene arwas, et mees teda narris. Naene wasta: „Seitse aastat ei ole me enam õlut teinud. Witsadki on tõrrelt maha langenud! Kust piab siis see õlut tulema!“
