— 52 —
nud, ennast peremehe üle pahandanud ja kättemaksmise tujus maja põlema süüdanud.
Tulihänd ei ole seega midagi muud kui iseäraline tuline looduse nähtus, kellele luulewägi oma ehted kaunistuseks ümber pannud.
Ses raamatus saab alati nii räägitud, nagu oleks warandust kandja tulihänd olemas ja peale selle weel hulk tema sugulasi. Siin tahetakse nimelt rahwa arwamisi tulihänna ja ta suguseltsi kohta esitada ja sellepärast on siin rahwa kõnewiisi ja arwamisi kinni peetud. Ilma aegu oleks, kui iga kirjatüki lõpetusel hakaksime kordama, et, ehk küll rahwas nii ja nii usub, lugu ometigi nii ei ole. Mis me siin tulihänna olemise kohta oleme ütelnud, see maksab igal pool, ka seal, kus näitab, nagu annaksime me rahwa tulihännale elu õigust. Ei, rahwa tulihänd oma suguseltsiga piab kolikambrisse astuma waranduse wedamise und puhkama ja asemele astub ainult teaduse tulihänd, kui ülepea tulistele õhu nähtustele wana nime tahame jätta, teaduse tulihänd, kes inimeste eluga ja oluga mingisugust tegemist ei tee. Teaduse tulihänna seletamine ei kuulu aga enam selle kirjutuse piiridesse.
VII.
Kratt ja kurat.
Isamaa kalendris 1887 ilmus üks kirjatöö, mis näidata püüdis, nagu oleks kurat seesama,
