— 53 —
mis kratt, ehk ütleme õigemini, nagu oleks kurati sõna krati wõi skrati sõnast sündinud. Paraku ei ole selle küsimuse kohta tänini mujalt mõtteid awaldatud, ehk küll küsimus tõesti pikemat läbirääkimist ära teeninud. Mina ei julge omalt poolt, et küsimuse läbirääkimine seni täiesti seisnud, kindlat otsust küsimuse kohta teha; ma awaldan esiti Isamaa kalendris trükitud mõtteid ja lisan siis ainult pisut oma arwamist juurde.
Mitme umbääliku kõrwuseismise pärast sõna hakatuses oli sõna skratt Eestlasele liig raske wälja rääkida; ta jättis esimese tähe maha — nii lueme nimetatud kalendris. Nii jäi „kratt“ järele. Kratt oli weelgi raske. Nüüd ei tahetud enam tähte eest ära heita, nagu tawalisesti tehakse, waid selle asemel lahutati mõlemad umbäälikud sõna hakatuses see läbi, et mõlemate wahele täisäälik u liideti. Nii sündis kratist praegune kurat. K äraheitmisega oleks kratist „ratt“ saanud, mis ometi rotiga liig ühte moodi oleks kõlanud. Et aga suure kurjategija krati ja wäikse kurjategija roti wahel wahet teha, pidi u appi tulema ja kratt kuradiks ümber muutuma.
Kas on keeleseaduste järele wõimalik, et kratist „kurat“ wõib sündida? Kas liidab Eesti keel täisäälikuid umbäälikute wahele sõna kergemaks wäljarääkimiseks? Liidab küll. Seda tunnistawad teised sõnad. Wõtame näituseks Saksa sõna Amt. Sest on Eestlane oma ameti teinud. Lõpu kaks umbäälikut oliwad talle liig rasked wälja rääkida
