— 81 —
seda, et keegi teda ära tunneb. Ta hakab kohe waatajale kurja tegema. Korra hakas üks noormees tuulispaska waatama. Sedamaid tuli tuulekeerutusest must mees nooremehe kallale ja weeretas teda nagu heinatuuti mööda kiwa ja kändusid edasi, kuni noormees wiimaks hingetult maha langes. Mõnda aega põdes noormees seda weeretamist. — Korra nägi keegi jälle tuulispasa paljalt magawat. Mees hakas selle üle waljusti naerma. Naerust härkas tuulispask ja hakas mehele liiwa wasta silmi peksma. Mees katsus, et plagama sai.
Wiedemann tõendab, et tuulispask wana naese hing olla. See ei ole täiesti õige. Küll käib wana naese hing tihti tuulispasaks, aga niisama sagedasti ka mehe hing. Ma tunnen hulga lugusid, mis näitawad, et tuulispasaks käija just mees olnud. Seega ei wõi tuulispaska üksi wanade naeste süüks ajada; ei, tuulispasaks käimisest wõtawad mehed niisama osa nagu naesed.
Mispärast käiakse aga tuulispasaks? Sellesama põhjuse pärast, kelle pärast wedajaks käiakse. Tuulispask tahab enesele warandust tuua. Hoonest ei saa tuulispask wedaja wiisi warandust kätte; selle asemel wõtab ta wäljast, kus kõik lahti seisab. Pea pühib ta praegu maha külwatud seemne kokku, pea kargab ta rehe alla tuulatud wiljast matti wõtma, pea kogub ta wäljalt enesele wiljakuhilaid, pea wõtab ta enesele aiast pleekima pandud riideid. Üks, kaks, kolm keerutab ta kaasa wõetawa waranduse tuulekeeruga kokku ja läheb sellega oma
