101
muserikkad ohkamised tõusiwad… Mathias Lutzile tuli aga, neid wiletsaid tahma-onnikesi ja nende ümber roomawaid lapsi waadeldes, ta enese lapsepõlw meelde, ning hale tundmus puges talle põue. Need mamslid ja emandad ja isandad, kes pildi nii luulelise leidsiwad olewat, ei küsinud, kas neil lastel ka midagi kõhus on ja kas nad oma takusärgikestes niiske, sügisese õhu käes ei külmeta. Mathias teadis aga, mis neil kõhus oli ja kuda nad, näost sinised kui jõhwikad, külma kannatasiwad. Ta teadis seda omast käest… Kui seltskonna tähelpanek muude asjade poole pöördus, astus Mathias laste juurde ja pistis neile kõik oma waskraha pihku. —
Pimedus walitses juua metsa üle ja tähed wilkusiwad taewas, kui trahteri poole tagasi pöörati. Asemed kahes ruumis, ühes naiste-, teises meesterahwastele, oliwad juba walmis, kui seltskond sinna jõudis, niisama kaks pikka lauda õhtusöögi jaoks, mis enamiste kaasa toodud, jämedate talupojalinadega kaetud. Rõemsa sööma-aja järele poeti õlgedesse, et liikmeid homse rändamise wastu karastada.
Seltskonna noorem osa tahtis juba wara üles tõusta. Neiud ja peiud oliwad isekeskes salaja maha teinud, wanemaid inimesi rahuga magama jättes, hommiku kella kuue eel mere äärde päikese tõusu waatama minna. Nõnda sündiski. Tasahiljukeste kobiti asemelt ülesse, pandi riidesse ja kaoti… Oskar Brandtki oli wanade kilda loetud; ta norskas kahe meistripapa wahel magusaste, kui öömaja wallatumal seltskonnal juba ammugi selja taga oli. Waene emand Wittelbach jäi muidugi ka maha; seks oli saladust liig hoolega hoitud. Esimeste seas aga, kes wälja wärske õhu sisse põgenesiwad, oliwad Bertha ja Mathias Lutz.
Hommikune pilt, mida kena paik pakkus, oli weel armsam kui õhtune. Säraw kaste kattis puud ja maad.
