119
kohwipidudelgi, mis igas kodaniku-majas korrapäraliseks sisseseadeks oliwad, tuli see wahetegemine ühel wõi teisel wiisil nähtawale. „Mamslile“ löödi seal warsti suu peale, kui ta oma arwamiste ja otsustega emandatele wahele tükkis, wõi nendega koguni waielusesse julges hakata.
Lõbu eest kandis, kui klubides peetawad pidud, mõned wähesed kontserdid, wäljasõidud jne. nimetamata jätame, linnateater hoolt, mis kirjaniku August von Kotzebue agaral eestwõttel elule oli kutsutud. Paremaid näitlejaid peeti, iseäranis naisterahwaste poolt, poolteks jumalateks; neid kanti käte peal ja nii mõnegi auusa ja truu kodaniku emanda õõguw armastuse-kiri wedeles säherduse mehe laua peal, „hoolsaste kaswatatud“ tütrekeste armusalmikutest hoopis rääkimata.
Wirka kirikuskäimist nõudis niihästi hea toon, kui ka harjunud kombe. Et pühapäewal enne lõunat kirikusse mindi, pärast lõunat naabri poole kohwile ning õhtul — see käib meeste kohta — klubisse ja kõrtsi — see oli iseenesest mõistetaw, see oli programm. Kirikus taewastasiwad naisterahwad osawat jutlustajat, teatris osawat lauljat ja näitlejat. Kuulsam kantsli-kõnemees Saksa kirikutes oli sel ajal õpetaja Huhn. See tubli mees oli omale iseäraliseks ülesandeks teinud, patu koledusi kujutada ja wiimast hukatust wõimalikult mõjuwate wärwidega hingedele silma ette maalida. Keda pastor Huhn korra patu-unest üles põrutas, see oli üles põrutatud. Sel õpetajal oli Tallinnas määratu mõju. Teda wõrreldi kõige kuulsamate ajalooliste patustpöörmise-apostlite ja kirikuwürstidega. Teda kardeti ja auustati ühtlasi. Naljalt suutis keegi sellest kõdist ilma jääda, kuue tööpäewa järele jälle kord pastor Huhni tõrwa- ja weewlirahe all Olewiste kirikus istuda.
