13
häbi? Kartis ta wahest neid inglisilmi, seda tarka, jutukat suukest? Aimas ta ema-armastus mingit hädaohtu?… Paraku ei mõistnud noor naine lapse usaldust ja uskumist muul wiisil omandada püüda, kui walju sõna ja witsakimbu abil. See oli halb abinõuu. Palju halwem, kui Jaagu oma, kes poisil pead paitas ja ta oma kondisel turjal teise mõtte-ilmasse ratsutas…
Mis isal ja emal mõiste- ja tunde-warast puudus, seda oli loodus pojale mitmewõrtselt jaganud. Mait Luts sai mõne aasta wanemaks, ja ta ei wastanud enam kellegile, et ta paruni poeg olewat. Mait Luts sai weel mõne aasta wanemaks, ja ta tikkus rusikatega igaühe kallale, kes temalt küsis, kelle poeg ta olewat. Mida Mait Luts ei mõistnud, seda ta aimas. Ta aimas, et tema ja teiste külalaste wahel midagi on, mis wahet teeb, ja et see wahe tema kohta mitte hea pole. See rõhus ta noort hinge. See haawas ta elawat auuahnust. Teda nähti sagedaste nutetud silmadega. Keegi ei teadnud, misüle ta nutnud. Ja et Mait mitte ainult tunderikas polnud, waid ka teohimuline, siis ei saanud nutmisest küllalt — sagedaste suges ta oma wastased ka mehe-moodi läbi. Abiks oli tal seejuures ta keha-tugewus, mis haruldase wäledusega ühendatud.
Mait Luts et märganud aga mitte ainult, et tema ja teiste külalaste wahel wahet tehti, ta pani ka tähele, et see wahe tema ja ta noorema wenna ja õe wahele tõmmati. Miks nokiti ja narriti ainult teda paruni nimega, miks mitte ka Jukut ja Annit? Miks pidi temal kuskil wõeras kohas saladusline „papa“ olema ja Jukul ning Annil mitte? Miks piinati ainult teda ja teisi mitte? Mait õppis mõtlema, uurima. Nagu kana pühkmete seest iwi siblib, nii hakkas poisike tumedusest, mis teda piiras, tõe teri otsima. Ta hoidis silmad ja kõrwad lahti. Ta püüdis õhust sõnu ja
