14
lükkis nad ahelaks kokku, ja see ahel sai iga aastaga pikemaks, ühtlasemaks. Ta seadis sündmused ritta, ja see rida kaswas ja kordnes ja sai loetawaks. Ta kuulatas karjalaste loba, kui ta nendega metsas loomi hoidis, ja künnipoiste lori, kui ta nendega adra taga wagusid ajas. Ta pani kodus isa ja ema tähele, ta pidas nende sõnu, nende pilkusidki meeles.
Paar wäikest, pealt näha tähtsuseta juhtumist Maidu õrnemast east jäiwad talle unustamataks; ta oskas neid alles mitu aastat hiljem seletada.
Konna Jaak oli muidu wa’ lammas, aga wiin tegi ta wahel hundiks. Wähemast näitas ta siis hambaid, kui ka hammustamisest asja ei olnud. Ta seisis kaelani naise mõju all, kuulas ta sõna nagu poisike. Wastu rääkida julges ta ainult, kui sarwed soojad oliwad.
Mait mälestas, kuda isa ühel päewal tuikudes koju tuli ja kuda ema teda hirmsa sõimurahega wastu wõttis. Jaak kostis mõne tännitawa sõnaga. Laksti oli tal üks kõrwa peal! Jaak aga ei löönud wastu. Ta ajas oma nõtkuwa keha sirgele, ikka sirgemale, ta unised, eluta silmad lõiwad kiirgama, ta sirutas oma pika, kondise käewarre nagu kuhugile näidates wälja ja ütles emale wäga, wäga inetuma sõna. Ta sai uue wopsu. Ka nüüd ei löönud Jaak wastu. Selle asemel waarus ta wastu ust ja hakkas rusikaga nagu pöörane piidapalki peksma. Ta kiristas hambaid, raius ja karjus: „Ma talle kuradile annan, ma ta elult wõtan!“…
Missugust wastast ta ähwardas — Mait ei mõistnud seda. Ema ei wõinud see olla, ema kallal oleks ta oma wiha sedamaid wõinud kustutada. —
Teine juhtumine oli just niisamasugune. Wahe oli ainult selles, et Jaak seekord uksepiita ei peksnud, waid, kui
