15
Liisu käest hoobid käes, ahju ette põrandale istus ja — haledaste nutma hakkas…
Mait waatas seda nurgast tüki aega pealt. Korraga astus ta Jaagu juurde, pani mõlemad käed ta õlale ja sosistas:
„Isa, ää nuta enam!“
Ja Jaak waatas lapsele läbi pisarate silma ja ei nutnud enam…
Mida Mait õhust püüdis, sellele otsis ta wanemate poolt kinnitust. Kui ta märkas, et need salgasiwad, katsus ta kaudsetel teedel sihile jõuda. Ta uuris ääri-weeri mööda, päris seda ja mõtles teist. Wiimaks leidis ta külapoiste seast sõbra, keda ta usaldas. Seda laskis ta enesele kõik jutustada, mis külarahwa seas tema ja ta wanemate kohta ringi käis. Mis ta kuulis, käis sellega ühte, mida ta aimanud, tähele pannud ja korjanud. Nüüd puudus weel wanemate otsekohene tunnistus. Tung, seda kätte saada, kaswas Maidu põues palawaks, wägewaks. Selgust, iga hinna eest selgust — see oli nüüd tema raudne juhtmõte.
Isa juures läks ta katse nurja.
Konna Jaak jäi lahtise suuga wahtima, kui Mait talle ilma pikema sissejuhatuseta küsimuse ette pani: „Ütle mulle, kelle poeg ma olen — sinu wõi R. paruni oma?“ Poiss pidi küsimust kordama. Nüüd pööras Jaak talle sõnalausumata selja. Ja kui Mait teda peaaegu pisarsilmil palus, temale wastust anda ja õigust rääkida, ütles ta esmalt, Mait olla tema poeg, pärast aga lisas juurde: „Mis sa minu käest küsid, küsi ema käest!“
Mait küsis ema käest. Weel selsamal päewal. Ta seadis enese oma täiel neljateistkümne-aastasel suurusel ja tugewusel ema ette, wahtis talle kindlaste silma ja ütles:
