175
Siis astusiwad kõik neli sisse ja paniwad ukse enda järel kinni.
Leena Paju tahtis wist wälja minna, sest ta oli selle järele riides. Ta seisis natuke aega kojas, siis läks trepist ülesse tuppa tagasi. —
Töötoas algas aga peksetute rawitsemine. Lutz ja Huber tõmmasiwad meestel kuued ja särgid ettewaatlikult seljast. Jämedad, takused särgid oliwad werd nii täis imbinud, et nad nüüd, kus weri paakunud, paiguti nagu kuiwanud nahad kobisesiwad. Nende ärarebimine ihu küllest sünnitas õnnetumatele ärarääkimata walu. Siis pandi mehed otseti koikudesse — üks Mathiase, teine Huberi asemele. Mõlemate lõhutud ihu pakkus nii jäledat waadet, et õpipoiss Ernst, kes meestel pastlad pidi jalast wõtma, kahwatanud näoga kõrwale põgenes.
Waheajal jõudis Wilhelm Ficki apteegist karbolweega tagasi. Sellid käärisiwad parajaste särgikäiseid üles, et haawade pesemisega alustada, ja pidasiwad aru, kust puhast linast riiet ja sidemeid saada, et nülitud ihu pärast seda kinni siduda, kui korraga pehme, arglik heal nende selja taga kuuldawaks sai, mis küsis:
„Kas siin wahest minu abi tarwis pole?“
Lutz ja Huber — mõlemad waatasiwad kähku ümber. Kumbki polnud õmbleja Leena sisseastumist tähele pannud. Neiu seisis ukse juures ning hoidis midagi kaenla all. Ta oli sitsikleidi wäel, põll ees.
„Tõepoolest, Teil oleksiwad pehmemad käed kui meil,“ hüüdis Huber, „aga kas Teie süda niisugust waadet wälja kannatab, nagu see siin! Astuge ligemale!“
Leena tegi seda. Ta heitis pilgu nuheldud meeste selgade peale ja karjatas. Ta käed läksiwad risti ja hirmunud silmad täitsiwad endid märjaga.
